Vabariigis on käes reageeriv vaheaeg

Rait Avestik
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Astuge pardale! Teid turvab Bert Raudsep.
Astuge pardale! Teid turvab Bert Raudsep. Foto: Jaagup Jalakas

Kuigi mu kursisolek, kuidas kulges ja millise tulemuse on andnud (kellele, mille?) Von Krahli möödunud «akadeemiline aasta», on hõre, tundub siiski, et valutamine või vallatlemine maailmaasjade pärast on nüüd eriti päevakorras. Pole ka ime, sest tundlikule närvile on praegune aeg lõputu inspiratsiooniallikas.


Tundub, et Von Krahlis on nagu vaheaeg või vahe aeg. Ootuste aeg, et mis saab. Et mis maailmas(t) saab, kas ja milliselt riigilt või liidult raha saab, mis Krahlis koolitatud (tulevastest) näitlejatest saab, kas utoopia ongi utoopia, mis kraalidest saab (maksevahend, mis võeti kasutusele 21. veebruaril Tallinnas Rataskaevu 10) jne.

Kunstirahva vabariik

Reageerimisteatrina ei taha Krahl kindlasti reageerida tagantjärele, vaid ikka ette. Sestap on ka kõiksugu originaal- ja laenutoopiate teatralisatsioonid Krahli mängukava ja identiteedi lahutamatud osad.

Nüüdse hoogsa ja postdramaatilise estraadi kaudseks või otseseks käivitajaks oli G. Garfield Crimminsi «The Rebublic of Dreams» – kuskil asuv kunstiinimeste Unistuste Vabariik, kus Von Krahli versioonis on käibel ka oma raha.

Ilmselt pole praegu raske igaühel unistada oma Unistuste Vabariigist. Samas on selline unistus sama kergelt või isegi kohustuslikult täis irooniat ja kriitikat (või isegi muret) olemasoleva, reaalse vabariigi aadressil.

Laevaga, millega opereerib rahvusvaheline meeskond kohaliku Kapteni (Peeter Jalakas) juhtimisel, sõidab publik reaalsest vabariigist mõneks ajaks ära kui rott uppuvalt laevalt. Laeva ja riigi võrdlust ilmestab loodetavasti ka asjaolu, et põhja võivad minna nad mõlemad.

Jalaka kontsert-lavastuses näeb publik üldjoontes traditsioonilist Jalaka näitlejasäästlikku teatriesteetikat, milles seekord tõuseb eriti jõudsalt näitlejatega võrdväärseks tegijaks tehniline personal.

Tsirkust ja leiba


Üsnagi efektiivselt on rakendunud säästuaja tõdemus, et tsirkus ja leib teeb rahva rõõmsaks. Just «Unistuste vabariigis» oli tunda etenduse ajal ja järel pakutava veini toime olulisuse olulisust. Kui pärast igat etendust oleks publikul võimalus piiramatus koguses «lõõgastuda», oleks Krahli «Unistuste vabariik» seda ka metatasandil. Et siis reaalselt?

Kuigi lavastus oli kodune ehk tuttav ja turvaline (mitte et mul kodus inimesed lae all sõidaksid, bänd rokiks või digi ja toss laiutaks), on mul hirm ikkagi Krahli rahastamise pärast, kui sellest peaks sõltuma teatris rakendatavate näitlejate olemasolu. Ilmselt on selle pärast mures ka teatri juht, kes hädaabinõuna peab ise neljandat seina lõhkuma.

Olgu see utoopia, kuid arvan, et praegusel hetkel «võidab» teatris see, kes suudab väheste vahenditega, nii sisus kui vormis, vaataja ajus midagi kokku panna, mitte kokku lasta, mitte osadeks lahutada. Ehk siis pure art ilma arterit läbi puremata!

Uuslavastus


«Unistuste vabariik»



Autor-lavastaja Peeter Jalakas


Esitajad Peeter Jalakas, Riina Maidre, Mart Koldits jt



Esietendus Von Krahli teatris


21. veebruaril


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles