Briti muusikakriitik Simon Reynolds arutleb raamatus «Retromaania: popkultuuri kiindumusest oma minevikku» pikalt selle üle, miks praegusel kõigi võimaluste ajal retromaania aina uhkemat hoogu kogub. Vintage-butiike avatakse Eestiski, rõivapoes rabatakse ruudulisi «kesapükse» ja loodotškaid (madalaid kingi, moodsa nimega baleriinasid) ja vinüülimängijad kaevatakse garaažist pahna alt välja.
«Retromaania on lihtsalt nüüd võtnud ebaharilikult suure ulatuse,» nendib muusikakriitik Aimar Ventsel, kelle sõnul algas see juba 1970ndatel Inglismaal, kui hakati kuulama eelmise kümnendi muusikat ja kandma tolle ajastu riideid.
«Nüüd on retromaaniast saanud peavool, selles ongi vahe,» selgitab kriitik. Sestap polegi põhjust imestada, et tänavusuvistest suurtest muusikasündmustest osa retrolaeval purjetab: lauluväljakul toimuvad «Back to the 90’s» ja Retrolegend, ka osa Õllesummeri üritusi ja esinejaid võiks kanda retrosilti.
Festivale keskealistele
«Eesti retrokontsertide kõrghetk on kestnud paar viimast aastat,» räägib Õllesummeri pressiesindaja Reno Hekkonens. «Nostalgia müüb, aga see tendents ei pruugi kaua kesta – inimesed saavad isu täis ja pöörduvad uutele jahimaadele.» Retrolegendi korraldajate Lea Adrikorni ja Heiko Merikani meelest on Eesti retro piisavalt küps.
«Väga paljudele meenub just muusikaga mõni seik noorusajast ning loodetavasti on inimesi, kes soovivad aeg-ajalt nostalgitseda ning minna tagasi noorusaega. Euroopas toimuvad retroüritused on näidanud, et niisugune muusikapidu on vajalik. Seda enam, et meil siin pole vanuserühmale 35–55 mõeldud festivali,» selgitab Adrikorn.
Ta on õigus – mullu Viljandis peetud Retrofest, kus astusid üles CC Catch, 2 Quick Start ja Fancy, tõi kokku 10 000 piletiostjat. «Kindlasti ei tasu omaaegseid staare alahinnata! Nad on siiski pea 30 aastat muusikaturul olnud ja tuuritanud üle maailma,» räägib Lea Adrikorn, kelle sõnul on Retrolegendil stiililiselt esindatud disco, pop, rock ja isegi synth-pop.
Tänavusel Õllesummeril teeb suurejoonelise ülevaate oma karjäärist Ivo Linna.
«Eesti legendaarsed muusikud on kindla peale minek, kui teha asju õigesti, suurelt ja korralikult,» usub Hekkonens.
«Välismaiste staaride pidev siiatoomine tähistab aga raudse eesriide taha suletute teatavat vajakajäämist 1980ndatel ja 1990ndatel. Me tahame ikka ja jälle kuulata Alphaville’i «Big In Japani» või Londonbeati «I’ve Been Thinking About You’d»,» räägib mees.
Raske pole neid artiste esinema saada mitte niivõrd hinna pärast, vaid esinemisgraafikute tiheduse tõttu. Nostalgia on moes ka mujal, mitte ainult meil.
Mis on retro? «Vastus on lihtne – mineviku positiivsed emotsioonid on toodud tänasesse,» leiab Eestisse retrohõngulise netiraadio Happy U (kuulatav aadressil www.happyu.ee) loonud Taivo Nigol. Tema meelest on popmuusikas jõutud faasi, mida iseloomustab ind ise midagi vana teha või vanas olla.
«Esimest iseloomustavad hästi endisaegses stiilis muusikat tegevad popbändid, teist aga retropeod, -raadiod ja muu selline. Vanas leiavad inimesed kindlust ning tänapäeva infost küllastunud ja ebakindlas maailmas on meil seda vaja,» usub ta. «Kõik uus on tegelikult ju ammu unustatud vana. Samuti võtame me kõik midagi kaasa lapsepõlvest, noorukieast või esimestest armumistest,» räägib ta.
Oleviku eest peitu
Ventsel lisab, et igal põlvkonnal on oma retro. «Vanematele on see turvaline noorusaeg, noortele aga eksootiline uus asi, mis täiesti erineb neid ümbritsevast nii saundi kui ka välimuse poolest,» sõnab kriitik. «Erinevalt läänest ruulib Eestis (nagu üle terve endise Nõukogude Liidu) nn nõuka-retro – siin tuleb juurde teatud karnevalimoment, iroonia, absurd. Nõuka-retro on omamoodi trash, eriti noortele. Samas näitab see, et nõukaaeg on kaotanud hüsteeriliselt politiseeritud negatiivse tähenduse, eriti noorte jaoks,» räägib Ventsel.
«Arvan, et publikut on sellisel üritusel seinast seina. Endised ajad mõjutavad tänapäeva popmuusika skenet selle läbi, et nõuka on meie retro ja kui retro on moes, siis pöördutakse just selle poole,» räägib kriitik, kelle meelest on kaasaegset popmuusikat tabanud ideedepuudus ja paigalseis, mis kutsub tagasi vanade aegade juurde.
«Tänapäeva popmuusika on kahjuks läinud labaseks nii viisis kui ka sõnumis,» leiab ka Reno Hekkonens. «Aga olen kindel, et liivakasti-kiunumine kaob varsti ja popmuusika teeb uue pöörde, olemaks cool ja värske.»
RETROSUVI
29.–30. juunil festival Retro legend: Kim Wilde, Ricchi e Poveri, Camouflage, Secret Service, Silent Circle, The Twins ja Anne Veski
4. juulil Õllesummeri pealaval Alphaville
7. juulil Õllesummeril oma 40-aastase karjääri retrospektiiviga Ivo Linna
5.–7. juulil Õllesummeril Regatt, Apelsin, 2 Quick Start, Laine ja Onu Bella
Allikas: PM