Merle Karusoo legendaarne lavastus «Olen 13-aastane» tuli välja aastal 1980. See rääkis Karusoole omasel sotsioloogilisel moel toonaste 13-aastaste päevast – koolist, omavahelistest suhetest, suhetest õpetajatega, vanematega. Karusoo ise on öelnud, et koges tänu trupile suurt teatritegemise rõõmu.
Lavastus osutus väga populaarseks, tõi kõigile osalistele teatripreemiaid ning lavastuse peaosatäitjad Andrus Vaarik, Guido Kangur ja Toomas Lõhmuste jäid kindlasti kuhugi ühe generatsiooni alateadvusse plinkima.
Moodsal ajal kasutatakse palju sõnu remake ja remix – lugesin hiljuti, et remiks on jõudnud isegi kirjandusmaailma ning Ameerika kirjanik Chuck Palahniuk teinud remiksi oma esimesest romaanist «Invisible monsters». On alust arvata, et «13» lavastaja Jim Ashilevi on seda lugenud – mitte et see nüüd kuidagi kõnealuses lavastuses avalduks ja avalduma peakski. «13» on remiks.
Eilse ja tänase vahe
13-aastane võib olla väga imelik, räägin ma, sest ei mäleta enam, kuidas see täpselt oli ja kas üldse oli. Kas oli midagi 13-aastaseks olemisele ainuomast või on tegemist lihtsalt ühe kultuurilise või biopoliitilise jne müüdiga, mida selles sees olijad tegelikult ei märka?
Hea küll, minu 13-aastaseks saamise aastal ilmutas Nirvana oma mitte vähem legendaarse plaadi, kui seda on Karusoo lavastus, «Nevermind», ning muutis üht-teist – seda ma mäletan nii tollest ajast kui tagasiulatuvalt.
«Smells like teen spirit» oli lugu sellelt plaadilt, mis kajas läbi MTV – kultuurilise markeri, mida tänapäeva 13-aastastel, varateismelistel enam sellisel kujul võtta ei ole. Nagu neil ei ole võtta ka Karusoo lavastuse tegelast, inimestest natuke eemal seisvat, ühtlast ja tahukalaadset moodustist nimega Massikommunikatsioon. Nüüd on midagi muud – on kõikjale ulatuv kapillaarne meediamaastik oma perverssete eenduste ja niššidega ning pehme võimusurvega, teadupoolest.
Trummidest nii ja teisiti
Karusoo mainis rõõmu teatritegemisest ja ma usun, et samasugust rõõmu tundis ka von Krahli noor trupp – seda oli etendusest näha. Kui teha etendust noortest, siis teha seda kindlasti ikka ka noortele, just selleealistele, 13-aastastele muu hulgas. Pärast etendust kuulsin ühe varateismelise poisi jutuajamist emaga, kui nad lahkuma sättisid. «Kuidas meeldis?» küsis ema. «Väga naljakas oli,» vastas poiss, «ainult need trummid ei meeldinud.»
Nõustusin poisiga vaikides, samas oleks siiski tahtnud talle vastu vaielda trummeldamise asjus. Need trummipartiid, trummar Reigo Ahvena seatud ja trupi poolt meisterlikult mängitud, tõid lavastusse sellist ajatut mõõdet, millist ühes korralikus lavastuses ikka peab olema. Sellist, kui pilk ehk vaimusilm tõuseb õhku ja läheb uitama kuhugi... puuvõrade vahele ja päikese poole.
Too tänapäevaste 13-aastaste maailm oma keeruliste üleminekutega lapsemaailmast täiskasvanumaailma, vähemalt kultuuriliselt oleks niimoodi korrektne väita, tundus aga küllaltki õõvastav – võrdlemisi külm ja kalk, võimu- ja kontrollimehhanismidest piiratud väike universum.
Nagu Karusoo kogus oma näidendi materjali kokku tolleaegsete 13-aastaste eluolust rääkivate kirjandite põhjal, tegi Ashilevi kamp sedasama nende praeguste eakaaslastega. Igat sorti probleemid ja vastuolud, mida see periood noore inimese ette seab, on von Krahli noorel trupil vaimukalt, rõõmuga ja mitte üle pingutades välja mängitud ja see on päris cool.
«13»
Lavastaja Jim Ashilevi, produtsent Loore Martma, kunstnik Nele Sooväli
Näitlejad: Kait Kall, Ott Kartau, Mart Koldits, Liis Lindmaa, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ragne Veensalu
Dramaturgid: Tabasalu gümnaasiumi, Rocca Al Mare kooli, Kopli kunstigümnaasiumi, Laagna gümnaasiumi, Lasnamäe üldgümnaasiumi, Pelgulinna gümnaasiumi ja reaalkooli seitsmendikud
Mentor Merle Karusoo
Von Krahli teater
Esietendus Kultuurikatla aias 10. juunil