Värskelt laksatas letile Mihkel Muti lugu: «Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused». Eelmälestused... see tähendab, esiköites tuleb juttu Muti suguvõsa loost vaarisa sünnist autori mälu alguseni. Mälestused tuleb kirjutada enne vanadusnõtrust, kui mälu veel korras on, rääkis kirjanikuhärra Rebekka Lotmanile.
Ehkki saaga esimeses osas autor enda looni veel ei jõua, kirjutab Mihkel Mutt ära seiga, mis võinuks olla ta esimene mälestus. Nimelt kukkus pooleteiseaastane tulevane kirjanik ja kolumnist aiatööhargi otsa, nii et üks haru põsest läbi läks. Tulemus – arm, lisakurd naerdes, mis annab näole mingi «krousitud mobiliteedi».
Mistõttu meenutab Mutile enda nägu enesevihkamise hetkil väikest vahtkummist ahvilõusta, omal ajal poppi lelu, millele «sai tagant sõrmed vastavatesse aukudesse pista ja seda igat moodi naljakaks venitada».
Veidral moel seondub ka minu esimene mälestus Mihkel Mutist leluga – meil oli kodus plastmassist akvalangist, täiesti paindumatu ja puine, millele meie, eelkooliealised lapsed, olime nimeks pannud Mihkel Mutt. Teda saatis part nimega proua Mutt. Ju selles juhuslikult suurte jutust kuuldud nimes midagi oli.
Ka sina, Brutus, tahaks esimeseks öelda. Kõik kirjutavad praegu mälestusi ja autobiograafiaid, miks otsustasite end sinna ritta sättida?
Noh, nad ei kirjuta ise, vaid lasevad ajakirjanikel seda teha, välja arvatud mõni erand. Mina tean juba vähemalt tosin aastat, et ma oma suguvõsaloo paberile panen. Olen seda tunnetanud kui kohustust niihästi oma esivanemate vastu ja kui rahva mälu ning ajaloo jäädvustamist. Tõsisemalt olen tegelnud sellega viimased paar aastat. Jah, sellal hakkas neid isikuraamatuid tulema. No aga mis ma parata saan?
Ega mina ei saa sellepärast enda tööd tegemata jätta, et see on ajutiselt moeks muutunud. Ja ma ei taha sellega veerand sajandit oodata, kui olen nii-öelda sobivasse ikka jõudnud.
Arvan, et mälestused tuleb siis ära kirjutada, kui mälu on veel korras ja sulg terav. Oleme kahjuks näinud juhtumeid ka Eestis, kus parim aeg on mööda lastud. Näiteks Jaan Krossi «Kallite kaasteeliste» teise köite puhul on tunda, et pidanuks varem kirjutama.
Mida mälestused teile tähendavad?
Mälestused ei ole minu jaoks mingi pühkmekast, kaapekakk või viimane nõdraea toiming, mille kallale asuda siis, kui kõik muu, tähtsam on tehtud. Minu jaoks on see võrdne žanr teistega. Nii et ma teen selle praegu ära, nii et võiksin täie jõuga keskenduda oma võib-olla kõige tähtsamale teosele. Aga isegi kui ma enne seda peaksin langeva puu alla jääma või lennukiga alla kukkuma – mu süda on rahul, mälestused on kirjas.
Esimene osa on õigupoolest «eelmälestused»: teie suguvõsa lugu alates 1856. aastal sündinud vaarisast.
Õieti ma hakkasin kirjutama kõike ühes tükis, ma ei teadnud, kuidas seda jagada. Siis taipasin, et kui ma oma esivanemate saatust kõigepealt ei tutvusta, peaksin kogu aeg tekstis tagasi viitama, sulgudes või joone all. Hirmus tüütu! Otsustasingi teha sellest eraldi köite.
Mitu osa kokku tulemas on?
Nüüd on lisaks valmis veel kolm osa: lapsepõlv, keskkool ja ülikool. Need ilmuvad kenasti pooleaastaste vahedega. Ka kaheksakümnendad aastad on põhimõtteliselt ära kirjutatud. Kuigi… mida edasi, seda raskemaks läheb. Tõsi, ma ei kirjuta autobiograafiat, vaid mälestusi. Esimene peab enam-vähem järjekindlalt kirjutama kõigest tähtsamast, mis elus juhtunud. Seevastu mälestused võivad olla valikulised.
Siiski, paljud inimesed, kelle kohta tahaksin teistega mälestusi jagada, on ju elus. Ja mulle on väga vastumeelt, kui keegi raamatus musta pesu peseb ja intiimsusi demonstreerib. Ma püüan «kehamahlu» ja muud sellist vältida, aga ükskõik kui neutraalne ka olla ei tahaks, ikka kukub see välja oma versiooni kehtestamisena. Õudselt keeruline köietrikk on elavatest kirjutamine.
Esimene raamat lõpeb lausega: «Nüüd võin asuda selle juurde, mida ise mäletan», niisiis on tegu eelkõige ajalookirjutisega. Kui raske oli teadaolevaid fakte sidusaks narratiiviks kirjutada, palju pidi fantaasiat kasutama?
Ma ei ole üldse fantaasiat rakendanud! Valdav osa sellest, mis raamatus kirjas, on üles- või mahakirjutus, sest see on tegelikult aset leidnud ja ühel või teisel kombel fikseeritud. Erakirjad, ajalehed, päevikukatked, teiste inimeste käest kuuldu.
Sidususega ei olnud vähimatki probleemi, sest elu oli selle minu eest ära korraldanud. Kõik need inimesed, kellest jutt, on omavahel ja ka minuga ju sugulased.
Laiemalt võttes ei ole aga minu jaoks vahet, mida kirjutada: romaani, stsenaariumi, kolumni. Kõik see on sõnalise kuju andmine millelegi ja kõik kirjutamine on ses mõttes üks ja seesama.
Raamatust ilmneb, et tunnete end süüdi selles, et ei taibanud uurida vanavanematelt nende siseuniversumi ja nende läbitud aja kohta, vaid «vahetanud selle hoopis lõbusa olemise, lõõbi ja klatši peenrahaks».
See süütunne pole üksnes seoses vanavanematega, kellest ma olen ju õieti ainult ühte näinud, vaid laiem. Saatus on mind kokku viinud paljude huvitavate persoonide ja mõne erakordse inimesega, kellega pidanuks tõsiselt rääkima.
Ei salga, et olles literaat, olen eri aegadel tundnud endas kiusatust sellest midagi «suuremat kasvatada», kirjutada belletriseeritud biograafiat või koguni romaani. Ent asjaga lähemalt tegelema asudes loobusin kurvalt. Liiga vähe on andmeid ja üldse pidepunkte, liiga palju on juba pöördumatult kaotsi läinud.
Millal hakkas suguvõsa lugu huvitama?
Huvi oma suguvõsa vastu tekkis ammu, aga lootus sellest midagi kirjutada hakkas koitma mõistagi alles Eesti Vabariigi taaskehtestamisega.
Ma olen teinud need paar aastat kirjandusliku detektiivi tööd. Kuigi ma pole käinud pärisarhiivides ega tutvunud kirikuraamatutega – ikkagi olen materjali kildhaaval kokku tassinud, jälgi ajanud, palvetega paljude inimeste poole pöördunud jms. See on olnud üsna suurt järjekindlust nõudev, aga ülimalt põnev töö.
Avaldate veendumust, et teie lugu ei ole erandlik.
Kirjutamise ajal kogesin isiklikult-praktiliselt, mida varem teadsin teoreetiliselt: kui väike on eesti rahvas, kuidas kõik on omavahel seotud. Kui minna viis põlvkonda tagasi, on enamik eestlasi omavahel sugulased. Tulevad välja «sugulusdoomino» ahelad. Sellest ka raamatu pealkiri. Ja peaaegu igas suguvõsas on mingil etapil olnud ka inimesi, kes on Eesti elus mingil alal tähtsat osa etendanud.
Igal suguvõsal on oma mütoloogia ja sümboliks saanud tõigad. Köitvaim lugu, mis teie peres põlvest põlve ringelnud on?
Minu perekonna kõige kummalisem ja intrigeerivam lugu on kahtlemata isapoolse vanaisa saatus, kes ametlikult lasti 1942. aastal Kirovis maha, aga keda on hiljem mujal nähtud.
Ütlete, et mida vanem inimene, seda lähedasemaks saavad paari põlve tagused sündmused, «sest mõõdad minevikku isikliku bioloogilise eksistentsi tollipulgaga».
Seda ei tule nii primitiivselt mõista, nagu hakkaksid ise raugastudes eelmiste põlvede rauku paremini mõistma. Ei, tegemist on ajaühikute omavaheliste suhete selginemisega. Näiteks taipad, kui lähedal su vanaisa sünniaastale oli Mahtra sõda. Või et kolm minu praegust elupikkust tagasi polnud rahvuslik liikumine veel alanud.
Millisena tajute enda vanust, kas olete krapsakas ja kobe keskealine või hakkab vanadus peale tulema?
Nagu ma pole olnud õieti noor, ei saa ma tõenäoselt ka kunagi vanaks. Esimene raamat ilmus alles 27-aastaselt. Eks ma siis kirjuta suhteliselt kaua. Üldiselt mõtlen oma sünniaastale üksnes siis, kui tuleb mingit ankeeti täita.
Kirjutades peegeldate, mida ja miks teete, näiteks sulustatud märkused, et seda sõna kasutasin sünonüümi mõttes, sõna «ristiinimene» – oli niisama jne. Žanrivahetus pole kaotanud ka teile omast (enese-)irooniat.
Aga kuidas võikski iroonia kaduda? Stiil on alati inimene ja minule pole vahet, mida kirjutan. Mis puutub konkreetselt teie näidetesse, siis eks ma natuke ole lavastanud. Ehk loob see vahetu ja isikliku alatooni.
Need killud võiksid anda tunnistust sellest, et kuigi olen oma tekstis väga minimalistlik, katsudes anda võimalikult vähe hinnanguid, on kogu see mäletamiskirjutamine minu jaoks ometi väga emotsionaalne värk.
Millal üldse olete täiesti vahetu?
Endast ei saa kunagi lahti, ja ma ei tahagi. Täielik vahetus ei ole mul võimalik. Saab üksnes rääkida vahetuse suhtelisest suurenemisest. Head kunsti võtan vahel päris vahetult. Kui ikka sipelgad mööda selga jooksma hakkavad, siis ma ei mõtle, et näe, nüüd on võimas, siis lihtsalt on.
Viimasel ajal olen vahetu ehk siis naudin hetke puhtalt kõige rohkem loomi jälgides. Ma olin eelmises elus kindlasti mingi elukas. Samuti olen ma vahetu näiteks süües – mitte et ma kätega kahmaksin ja matsutaksin, vaid ma ei mõtle, miks see mulle meeldib ja kus seda ära kasutada.
Olete teiste elulooraamatuid viimasel ajal ohtralt lugenud?
Memuaarid ja biograafiad kuuluvad kindlasti mu meelislektüüri hulka, mida aeg edasi, seda rohkem. Aga mitte puusakõrgune käsitluslaad. Mitmed meie viimase aja menukid on sisuliselt «Kroonika Raamatukogu». Muidugi, tähelepanelik lugeja leiab ka sealt kilde, mis kõnelevad toonasest elust-olust laiemalt. Mind huvitab alati kõige rohkem mingi ajastu mentaalsus.
Mida esile tõstaksite?
Viimasel ajal oli meeldiv lugemine Henn-Kaarel Hellati «Tornis ja tavernis», mis kõneleb viiekümnendate lõpu, kuuekümnendate alguse Tartust. Traditsioonilises laadis, ent südantkosutav raamat. Siis muidugi Enn Soosaare «Nuripidine aastasada». Just lõpetasin Henri Troyat’ Tšehhovi eluloo. Soovitan soojalt.
Kuidas Loomingul majanduskriisis läheb?
Sõltub, kummalt poolt võtta, lugejate või kirjutajate. Mingi väike mõju ikka on. Õnneks pole me turustiihia meelevallas. Tellijate arv kõigub siia-sinna, aga see võib tulla ka näiteks üldisest elanike arvu langusest.
On rahvas raskustes muutunud loomingulisemaks?
Et autorid oleks palju rohkem kirjutama hakanud, ei saa öelda. Kirjutamisprojektid vältavad enamasti väga kaua. Kriisi mõju võib ilmneda aasta pärast.
Olete Postimehe kolumnist, võtate regulaarselt sõna ühiskondlikel teemadel. Kui palju teis endas avaliku muretseja rollis on «siseemigranti»?
Eks igas Flaubertis ole natuke Emma Bovaryd! Nii on muidugi minuski siseemigranti. Aga ta ei domineeri, sest on puhtintellektuaalne mõttevili. Mina olen palju ausam ja ühesem. Ja ühiskondlikel teemadel muretsen ma tihti sellepärast, et elus oleks vähem labasust – viimane lihtviisiliselt solvab mind.
Nii et on raske öelda, kas ma ajan ühiskondlikku asja läbi isikliku (ilukirjanduse kaudu) või vastupidi. Igal juhul katsun muretsemisega mitte liiale minna, nii et ma ei sureks oma hingeõilsusesse ega meeldiva kujutluse kätte oma kaunist kodanikuseadumusest!
Mis saab Eestist?
Aga mis peab saama? Eesti ei ole see koht, kus üldse midagi väga saaks. Luuletaja on öelnud: «Siin oled kasvanud. Tasasel maal. Siit on su rahu ja tasakaal.» Midagi erilist ei juhtu, aga see mitteeriline kestab kauem, kui praegu arvame.
Säärast eufooriat, nagu oli vahepeal, enam ei tulegi. Ja jumal tänatud. Suu tuleb seada seki järgi. Kriis paneb inimesed meelt parandama. Tõsidust ongi eesti rahval kõige rohkem vaja.
Mihkel Mutt
Kujundanud Tiina Tammetalu
Fabian 2009, 184 lk