Kujutate ette valu, kui teksade alt rebitakse teilt aluspüksid jalast? Jah, saite õigesti aru, teil (ja te olete mees!) on teksad jalas, te pole nõus aluspükse ega ka kulukaid ära võtma, kuid keegi (naine!) täie jõu ja vihaga, vaatamata teie enese meeletutele pingutustele rebib teil alukad jalast. Te püüate küll end kaitsta, kuid lisaks püüate te ühel teisel naisel särki üle pea kiskuda. Ja see naine omakorda rebib neljandal naisel sukkpükse jalast...
See on hetk Hollandi trupi Schwalbe lavastusest «Schwalbe Cheats», mis tekitas laupäeval lõppenud Baltoscandalil enim diskussiooni.
Lavastuse kontseptsioon on iseenesest lihtne – kaheksa näitlejat, neist kuus naist, jagunevad kaheks meeskonnaks, ja järgneva tunni jooksul on nende ainsaks eesmärgiks vastasmeeskonna seljast riiete rebimine. Ja seda tehakse hääletult. Lõbus ju!
Aga mida rohkem võtab laval võimust raev, ürgne tung võita, vastane hävitada, seda vaiksemaks jääb saalis. Paha on vaadata, piinlik on naerdud naeru pärast, tahaks karjuda: «Jätke järele!»
Loomulikult oli see mäng. Mäng, kus näitlejad teineteist usaldasid. Aga samas oli see ka reaalsus, kus publik vaatas pealt, kuidas higist leemendav mees kägistas naist.
Schwalbe etendus oli radikaalne, ent tugevaid tundeid ei tekitanud mitte ainult sellepärast, et sundis mõtlema piiride, kunsti jpm üle, vaid see mõjutas sügavalt emotsioone.
Etendus kui orgasm
Inimese ürgsete hirmudega manipuleeris ka soomlase Hans Rosenströmi heliinstallatsioon «Mikado». Pimedas ruumis kõrvaklapid peas üksinda istudes tead, et hirmutav krigin ja kragin, sosistamine tuleb klappidest, kuid keha ei kuula mõistuse häält, higi voolab ning ikka tabad end selja taha piilumast.
Viis minutit keset etendus mõjus kui võimas orgasm – inimesed väljusid ruumist erutusest värisedes ja õnnelikult, soovides seda uuesti ja uuesti kogeda. «Mikado» oli festivali populaarseim lavastus. Suure nõudmise tõttu avati hirmuäratava ruumi uksed lisaks päevasele ajale ka öösel.
Tänapäevasele teatrile omaselt flirditi publikuga, oodates ka saalis istujate osalemist. Näiteks Laura Kalauzi ja Martin Schicki meelelahutuslikus lavastuses «CMMN SNS PRJCT» tuli publikul näitlejatele etenduseks riided selga laenata. Random Screami ja Davis Freemani aastavahetuslikust lustist kantud humoorikas ja maailma parandada sooviv «7 Promises» aga meelitas viinapitsiga vaatajalt lubadusi.
Kuid publikuga suhtlemine võis võtta ka valusama pöörde. Ivo Dimchev nõudis, et üks tema poolt välja valitud inimene motiveeriks teda lavastust «Lili Handel» edasi mängima. Festivali teisel etendusel ei suutnud inimene publikust vastata ning nii jäigi mehel üks festivali kõrglavastusi lõpuni nägemata, Dimchev saatis tähelepanust ära ehmatanud mehe lihtsalt saalist välja!
Juha Valkeapää ja Taito Hoffréni lavastuse «10 Journeys to a Place Where Nothing Happens» iseloomustamiseks sobib nimetada festivali teise märksõna, milleks on isiklikud lood. Etenduses küpsetavad mehed pannkooke, pakkudes neid publikule, ja jutustavad mõned katked oma elust. Tulemuseks on südamlik ja helge etendus, kus tunned end oodatuna.
Isiklikke lugusid jutustas ka Mart Kangro siiras, kohati ülimalt lustlik, kuid samas sügav «Talk To Me». See on lavastus, mida soovitaks kindlasti vaadata. Kuid erilisem lavastus oli festivalil kahtlemata Toshiki Okada ja chelfitschi «Current Location». Jaapanlaste lavastus, mille mõju jõuab kohale alles järgmisel päeval, kannab sama meeleolu kui Lars von Trieri «Melanhoolia». Lavastuseks sai Okada tõuke Jaapanit tabanud maavärinast ja sellele järgnenud tuumasaastest.
Uut tüüpi tekst
Maa hävimisest, hävimisele eelnevat paanikast, hirmudest, uskumistest ja lootustest jutustav lavastus puudutab sügavuti kõiki inimeseks olemise filosoofilisi küsimusi. Kuid neist teemadest rääkides on näitlejate näod kui maskid, aga nende kõnnak ja kehahoid sarnaneb kerge vaimse puudega inimeste liikumisele. Sõnade ja keha vastuolu ongi Okada lavastustele iseloomulik.
Nii nagu «Current Location» oli enamik Baltoscandali lavastusi tekstilised. Ent see pole psühholoogilise teatri tekstipõhisus, vaid hoopis midagi uut, kus tekst on publiku ees nagu hall sein, millest tuleb läbi murda. Lavaline liikumine ja/või kujundus on napp või tavapärastest raamidest väljas.
Samuti maailma tippu kuuluv Forced Entertainmenti esimene festivalil mängitud lavastus, «Tomorrow’s Parties» oli kui tõeline raadioteater. Laval tulevikunägemusi inimestest välja pakkuvad mees ja naine ei liigutanud end etenduse jooksul kordagi.
Seetõttu tekitas samade autorite kuus tundi kestev «Quizoola!» tugevat eelarvamust. Kuid tegelikult oli brittide teine lavastus hoopiski üks suuremaid elamusi.
Nn laval ehk saali ühes otsas istuvad kaks 50. eluaasta piiril näitlejat, kes esitavad küsimusi – kord üks küsija, teine vastaja, kelle väsides vahetuvad rollid. Valgeks võõbatud klouninägudega näitlejate omavaheline sõnaline pingpong, teineteise ja publiku tunnetamine.
Küsimustega nagu näiteks «kas sa oled maganud mu boyfriend’iga?», «mis on puu?» jms luuakse maailm, kus kuulad kärbsena seinal elukogenud inimeste vestlust. Geniaalne ja samas lihtne lavastus, kus muutuvad oluliseks näitleja mõtted, sest etenduses «Quizoola!» polnud ette antud õigeid või valesid vastuseid.