Muusikast tulvil. Saaremaa ooperipäevad tõid moodsa ooperitõlgenduse ja eesti autorite maailmaesiettekanded.
Ooperisaare voolav aeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Sooja tuleb öösel seitse kuni kolmteist kraadi,» teadustab raadiodiktori kiretu hääl reede õhtupoolikul kusagil Risti ja Virtsu vahel. Teel Saaremaale on seda iseäranis lohutav kuulda, eriti kui pealinna kandis on kestnud suve nime kandev padusadu pea nädal aega järjest.
Päikegi on aga end ooperisse sättinud, sest õhtune Kuressaare, Saaremaa ooperipäevade keskus, näitab külalistele oma kõige selgemat ja helgemat nägu.
«Eks meie Karita Mattila laulis päikese välja,» teatab naeratades Soome saatkonna kultuurinõunik Marjo Näkki, viidates mitmekordsele Grammy-laureaadist soome sopranile ja festivali galakontserdile, kus mitu tuhat inimest juubeldas. Kui omade hoidmises korraldataks maailmameistrivõistlusi, kuuluks tiitel kahtlemata meie põhjanaabritele.
Kuid nad armastavad ka Saaremaad ning sätivad töid ja tegemisi igal aastal just nõnda, et ooperipäevade ajaks sinna jõuda. «Inimesed tulevad siia head muusikat nautima, neil pole kiiret, nad saavad end igapäevasest rutiinist välja lülitada,» räägib Arne Mikk, ooperipäevade kunstiline juht.
Paneb saare elama
«Kahtlemata pole Saaremaa ooperipäevad mitte ainult kultuurisündmus, vaid ka oluline regionaalpoliitiline ettevõtmine,» leiab ooperilaulja Ivo Posti – üks paljudest Eesti kultuuriilma tegijatest, kellega etendusel, kontserdil või festivali ajal lihtsalt linnas trehvame.
Tema sõnu kinnitavad ka uuringud: kahe aasta eest väisas Saaremaad ooperipäevade igal päeval üle nelja tuhande inimese.
Ega nad tuleval aastalgi tulemata jää, rõõmustab Eesti Kontserdi juht Jüri Leiten – rohkem kui poolteist tuhat piletit 2013. aasta Saaremaa ooperipäevadele leidsid omaniku veel enne, kui tänavune festival lõpusirgele jõudis, seda vaatamata igasuvisele hotellikohtade nappusele ja nupukatele ettevõtjatele, kes just ooperipäevade ajaks teenuste-kaupade hindu kergitada otsustavad.
«Eks siinset ettevõtlust elavdavad ooperipäevad päris kenasti,» räägib Leiten. «Terve linn elab nädala ooperipäevade vaimus! Nagu ütles üks kolleeg: ma ei tunne kedagi, kellele ei meeldiks Saaremaa ooperipäevad,» muheleb Leiten ning otsekui tema sõnade kinnituseks jääb meie selja taga kassa juures seisma noortest inimestest koosnev nelik, kes asub elavalt arutama, millistele etendustele 2013. aasta festivalil minna, kui külalisteks Gruusia ooperiteatrid ja ballett.
Keeruline ja kallis ettevõtmine on ooperi toomine saarele niikuinii, kuid saadud vastukaja suurepärane – ainuüksi tšarterlend, mis tõi Moskvast kohale terve Helikoni teatri, istutas sealsetele turismiettevõtjatele pähe mõtte hakata korraldama Moskva-Kuressaare lende. Juba praegu pole korraldajatel aga plaanitud mitte ainult järgmine, vaid ka ülejärgmine festival – 2014 on tulemas Ukraina rahvusooper.
Kõrvits, Anger ja «Aeg»
Reedel samal ajal, kui Kuressaare ooperitelgis kallutatakse USA helilooja Jay Reise’i nüüdisooperis «Rasputin», mille lavastajaks Venemaa ooperinovaator Dmitri Bertman ning esitajaks tema Helikoni teater, ajaloolisel telgjoonel Venemaa saatusekarikat, kaigub Kihelkonna kirikus omakandimehe võimas bass – maailmanimi Ain Anger annab kontserdi kodukirikus.
Laupäeva õhtul kogunevad paljud teda teist kordagi kuulama, sedapuhku Kuressaare Laurentiuse kirikusse – leiab ju Saaremaa ooperipäevade ajal aset unikaalne maailma esiettekanne, kui Angeri ja Tallinna Kammerorkestri esituses kõlab Tõnu Kõrvitsa uudisteos «Aeg».
Teose tekstid pärinevad Koguja raamatust, mille psalmid on poeetilisse keelde tõlkinud Indrek Hirv ja Vello Salo, külluslike kõlavärvidega põimib helilooja need voolavaks tervikuks.
«Mulle on need Koguja raamatu tekstid alati väga meeldinud – selles on sügavust, melanhooliat ja kurbust, teatav selline ... bluusitunnetus. Samas aga ka eriline jõud ja tarkus,» räägib Kõrvits, kes komponeeris loo kitarriga.
«Nii et täiesti bluusistandarditele vastav lugu, pärast orkestreerisin keelpillidele ümber. Ain Angeriga pole me varem koostööd teinud, aga see lugu tema esituses oli väga võimas! Ta on täiesti erakordne muusik,» iseloomustab Kõrvits, kellele tegi aga heameelt ka tema keelpilliteose «Thule eleegiad» ettekanne. «Saaremaale sobib ultima thule teema, teos oleks nagu koju jõudnud.»
Tormiliste braavohüüetega lõppenud kontserdi teiseks lisapalaks kõlab Kapp. Kui lõpeb suvepäeva viimne vine / ning hämariku vari laineil käib / kui põhjarannik kõrgekaljuline / veel uhkemana merest tõusvat näib...
Kuni on veel imetlusväärseid lauljaid ja heliloojaid, kunstnikke, kirjanikke ning hulk teisi tublisid Eestimaa inimesi, läheb meil siin põhjala nurgakeses ka kroonilisele päikesepuudusele vaatamata ikka täitsa toredasti, mõtlen koju sõites.
1 küsimus
Missugune oli suurim elamus Saaremaa ooperipäevadel?
Sirje Endre
kirjastaja
«Tõnu Kõrvitsa vastne teos «Aeg» on hingestatud ja kõikidesse meeltesse jõudev muusika. Saaremaa sumedal suveõhtul ja Kihelkonna kiriku erilisel atmosfääril oli kindlasti oma osa sellele imeliselt õrnale ja samas nii võimsale teosele tausta loomisel.
Koguja raamatust võetud tarkusesõna, mida helilooja kasutas, on tekstide tekst. Aeg vaikida ja aeg rääkida – mõistatuslik ja mõtlemapanev on Koguja õpetus olemisest ja muutumisest, eneseleidmisest.
Kõrvitsa teose esmaesitaja, maailma ooperilavade kuulsaim eestlane Ain Anger on mu meelest niisugune harva ettetulev laulja, kes just nagu ei laulagi, ta tuleb, et jutustada sulle üht lugu.
Märkasin inimeste silmis pisaraid, see oli kummalise mõjuga puhastav teos, elu peateest vaikselt, sisendavalt ja mõjuvalt kõnelev lugu. Angeri esituses puudutab ta kuulajat väga isiklikult ja otseselt.»