Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Poks võimuga sünnitas filmiklassika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Filmimees Andres Sööt | FOTO: Peeter Langovits

On loomulik, et Andres Sööt on täna algavate Eesti filmi päevade fookuses – tema kaamera on jäädvustanud ja mõtestanud Eesti elu rohkem kui 40 aasta jooksul. Kaks tema meistriteost, «511 paremat fotot Marsist» ja «Jaanipäev», jõuavad ekraanile taastatuna.




Tagantjärele veel palju õnne ja tervist! Veebruaris kukkus 75, aga juba on tulekul järjekordne film.

Põhimõtteliselt hakkan siiski otsi kokku tõmbama. Võib-olla ühe filmi veel teen. Aga millal ja millest – ei tahaks öelda. Kõik kipub kuidagi... Kui asjaga on nii palju tegeldud, tundub, et kõik hakkab korduma. Ei ole enam huvitatust ja pinget, tegemise põnevus kaob ära. Veljo Tormis ütles kunagi, et kui saab 70, siis mitte üks noot enam. Saan temast väga hästi aru.



«Ajapikku unustatakse meie nimi», mis täna esilinastub – film, mis oli vaja lihtsalt ära teha?


Jah. Tahtsin ära rääkida oma vanemate loo (Söötide perekond  küüditati 1941. aastal Siberisse – toim), koguda kokku kõik materjalid, toimikud, fotod... lihtsalt muuseumi, mitte suure ekraani jaoks. Selleks, et koos inimesega ei kaoks igavikku tema lugu.



Kas praegune aeg on dokumentalisti jaoks hea, tänuväärne? On, mida filmida?


On loominguline vabadus, on tehnika, on raha, vähem või rohkem. Selles mõttes oleks aeg nagu soodne...



Oleks nagu... Mida see tähendab?


On veel midagi, neljas komponent. Mis see on, sisemine vajadus, tung, vunk? Kui mulle pakutaks praegu võimalust, et Sööt, tee üks film, kõik on olemas... Ma peaks tükk aega mõtlema, kas mul on üldse sellist teemat, millest filmi teha.



Tundub, et valitseb huvitavate ja originaalsete loominguliste teemade puudus. Tehakse küll väga palju filme, aga ei ole päris nii, et... Kui see tuleb kõik liiga lihtsalt kätte... Võib-olla on siin paradoks, et kui kõik tingimused on olemas, siis tekib, mitte tõrge, aga... Ma kordan veel, et ma ei oska seda väljendada. Kui sa pead kõigi takistuste kiuste filmi tegema, võib juhtuda, et see tuleb asjale hoopis kasuks.



Te olete viidanud, et praegune aeg ei ole enam nii visuaalne kui endine, too stagna.


Tõesti, elu on stabiliseerunud, vähemalt viimase ajani. Ühiskondlikud probleemid ei ole nii huvitavad, ka visuaalselt, nagu kunagi. See, mis vaimuna lehvis meie tegemiste ja konfliktide kohal, oli ikkagi see poksimise vajadus: mina ja võim. Mitte otseselt, kaudselt. Praegu see faktor puudub või on nõrk.



Ei tahaks nõus olla – teemad vedelevad ju suisa maas, kas või meie sotsiaal- ja majanduspoliitika loobib neid sinna. Iseasi on, et pole suure üldistusvõimega, poeetilisi dokumentaale nagu «Jaanipäev». Aasta oli siis 1978 ja film ise eesti kultuurimälu katkemise dokumenteerijana riskantne – et kas läheb läbi või mitte. Kui keeruline oli seda teha?


Vist hakkas see peale mingist ringvaatest, mis jäädvustas jaaniõhtut, ilmselt Pirita jõe käärus. Sündmuse haledus, nõmedus, mõttetus ja primitiivsus tekitasid tunde, et sellest võiks ka filmi teha. Selline olmetasandi kriitika, antud juhul see, et linlased ei oska õieti pidu pidada, oli siis igati teretulnud.



Välja tuli, nagu ikka, midagi muud, üks hoopis teine film?


Kinokomitee peatoimetaja Raffail Beltšikov oli aktiivne vastane, selle direktor Feliks Liivik leebem. Stuudio juhtkond oli äraootav, neil polnud enam sõnaõigust. Toimus hulk pikki läbivaatusi ja arutelusid. Lõpuks lepiti kokku, et filmi algusesse tuleb panna pikk tiiter, mis kinnitaks, et linnas on vanad traditsioonid kahjuks hääbumas, aga see, mida te näete, pole üldistus, vaid ühe juhtumi kriitika. Välja võeti see stseen, milles aser räägib sellest, kuidas eestlased ei oska pidu pidada, kasseeritakse rubla, aga midagi ei toimu, ja et neil Bakuus on õiged peod.



Tegin siiski n-ö põrandaaluse koopia, see pidi kaunis kaua ootama. Nii et sellest filmist on, jah, kaks varianti.



Kust tuli vana kohvikukultuuri allakäiku näitava «511 paremat fotot Marsist» algtõuge – ikka kohvikust, oletan?


Olime Leedus – oli mingi dokumentalistide kogunemine –, õhtuti istusime Vilniuse kohvikutes. Need erinesid Tallinna kohvikutest, just meeldivuse poolest. Tekkis idee näidata, kui mannetud on Tallinna omad.



Tollal nõuti rangelt stsenaariumi. Hakkasime koos toimetaja Jaan Ruusiga mõtlema, kes võiks anda asjale iroonilise alatooni, mõttesse tuli Enn Vetemaa. Vetemaa kirjutaski stsenaariumi valmis – seda oleks praegu huvitav lugeda. Muidugi haaras ta pärast peast kinni, et mida see Sööt on filminud, et tuli hoopis teine asi.



Võis juhtuda nii, nagu juhtus Lennart Meri dokumentaalfilmide stsenaariumidega – võluvad, kõik on olemas. Aga väga raske on selliseid realiseerida, autorite sõna võlu ja mingi maagia – see pettis ka stsenaariumide hindajad ära. Ja kui järg jõudis lõpuks tegijate kätte, siis selgus, et hammas ei hakka peale.



Seega hüppasin tundmatus kohas vette, olen vahel nii talitanud. Esimesed proovivõtted... Ega ma sealt muud ei saanudki, kui terve galerii portreid. Inimesed istuvad, suitsetavad. Nüüd tuli mõelda, kuidas see kõik kokku panna.



Ruus tuli mõttele, et äkki aitaks irratsionaalse tekstiga asja parandada, Vetemaa ja isegi Marju Lauristin ulatasid abikäe. Nii sattusid filmi Artur Alliksaare luule ja abiks lektorile-tüüpi tekst – a la «Kas Marsil on elu?». Üksinda oleks ma selle materjali sisse ära uppunud.



Film on üles võetud peamiselt varjatud kaameraga, nagu ka «Jaanipäev». Kui levinud võte see toona oli?

Üsna levinud. Nõukogude inimene ju jäigastus ja krambistus kaamera ees. Varjatud kaameraga sai vajaliku materjali valutult kätte – inimese nii, nagu ta on.



Ja keegi ei kobisenud pärast?


Kaameraga inimene, kandis ta seda siis käes või «hõlma all», oli siis nagu võimu esindaja – nii ka suhtuti.



Kuidas selline filmimine võimalik oli, kaamerad olid siis ju igavesed kolakad?


Moskva kohvikus oli meil peidik, ukseks maskeeritud. Selle katsime klaasiga, mis jättis filmija nähtamatuks. Harju kohvikus, kus ka osa materjalist on üles võetud, ehitasime nurka kapi. Häda oli ainult selles, et kaameramees pidi koos kaameraga kappi pugema, enne kui kohvik lahti tehti, ja välja sai alles siis, kui kohvik kinni pandi. Kuna see pikapeale kurnavaks muutus, tegime nii, nagu mustkunstnikud teevad, kohvitajate tähelepanu juhiti hetkeks kõrvale, ja siis sai välja.



Igatahes annab see film ajastu hõngu ja tunnetust võrratult, suisa füüsilise aistetavusega edasi. On liikunud ka mõte sellist asja korrata, nüüd juba praegustes Tallinna kohvikutes, teha võrdluseks n-ö «511 paremat fotot Marsist» 2. Kuidas suhtute?


Räägitud on, jah – tõsi, seda on teinud teised, mitte mina. Aga miks ka mitte? Isegi vaataks huviga.



Andres Söödi «Ajapikku unustatakse meie nimi» linastub täna kell 19 ja retrospektiivprogramm kolmapäeval, 18. märtsil kell 19 Tallinna Kinomajas. Eesti filmi päevade kava vt festival.kinomaja.ee
Tagasi üles