Teater NO99 suunas taas teraviku sotsiaalkriitika poole, võttis ette kultuurisfääri hindamise võimalikkuse ja urineeris lõpuks proua ministri täis.
Kuidas seletada kunsti kehakultuuriministrile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeva õhtul pakkus NO99 rahvale puhast kuulutust. Toimus esietendus numbrimärgiga 83: «Kuidas seletada pilte surnud jänesele». Vaimustav NO-trupp pakkus hingematva elamuse – inimeselt inimesele, jäneselt jänesele.
Lavastuse pealkiri tsiteerib Joseph Beuysi samanimelist aktsiooni aastast 1965, kui kunstnik veetis kolm tundi, tutvustades surnud jänesele oma töid. NO99 lavastuses tutvustati oma töid ühele ministriprouale, keda kehastas Marika Vaarik. Proua oli kodus nii kultuuri- kui sporditeemas, nii et nimetame teda edaspidi proua kehakultuuriministriks.
Publik naeris silmad märjaks
Tänu eelmainitud prouale saime teada kõik eelarvetest, nende kärbetest ja kultuuri rahastamise minevikust ja tulevikust. Kuid lõpetas proua oma ettekande rõõmsama noodiga: «Aga nagu me teame, raha on alati vähe! Lõpetame lootuses, et eesti kultuur jääb ellu!»
Selles lavastuses tõsise näoga nalja ei tehtud, küll aga räägiti naerunäoga kõige tõsisemad jutud ära. Kas eesti kultuuri tulevik on meie kätes või jänese käppades? Äkki on jänesekäpad ka meie käes? Jänesekäppi on kombeks talismanina kaasas kanda, aga mitte koos jänesega, ei mahuks taskusse. Nii tuleb jänes ikkagi ära tappa, aga kuidas talle siis pilte seletada? Kõikidele küsimustele saab vastused teatris, kuid millised, see oleneb juba vaatajast.
Lavastus rääkiski palju sellest, kuidas saab iseennast peegeldada. Ja kuidas tegelikult muud ei saagi peeglist näha kui iseennast. Kui meid huvitab, mis on see, mida kunst teeb, tuleb samuti peeglist vastuseid otsida. Meie kultuuri piirid on selle peegli raamid ja nendest välja astuda pole sugugi nii lihtne. NO99 selle nimel ülearu ei punnitanud ja just selle tõttu õnnestus tal nendest raamidest astumata välja astuda.
«Mina pean teie peamiseks ülesandeks, et inimene tuleb tuua teatrisse. Ma saan aru, et kunstiinimeste asi ja puha, aga pole praegu vaja eksperimente ja liialdusi, me peame kindla peale välja minema!»
Ah et mis selles lavastuses siis juhtus kah? Seda on raske öelda, sest seal ei juhtunud «mis», vaid juhtus «kogu aeg». Igasuguseid asju. Mis peamine – räägiti kunstist, kuid peamiselt sõnadeta. Erinevalt proua kehakultuuriministrist, kes rääkis nii suurte sõnadega, et kunsti pärast tekkis kohe mure. Lavastus koosnes etüüdidest, mis olid kohati nii kohutavalt naljakad, et publik naeris silmad märjaks. Proua kehakultuuriminister lõpetas ka suhteliselt tilkuvana, kuid kõigi rahustuseks avaldas ta, et märjakssaamine on ministri palka sisse arvutatud.
Tegelikult tahaks väga kirjeldada seda tapvalt vaimukat etüüdide sarja, mis teatrilaval esitati. Rääkida sportlastest in action, koertest ja nende peremeestest, öökivatest armastajatest, jäneste kunstisaali ja porgandi dilemmast, spontaansest näitekirjanikust, lõrisevast näitlejannast, telefonikõnest Kuklikesega, ideaalsest sünnipäevakingitusest, klaasipuhujast, intervjuust rubriigile «stiilne mees» ja paljust muust.
Kuid – kasutades vana klišeed – see kõik oli selline, mida peab ise nägema. Klišeelisust ei kardetud ka lavastuses. See tuli ainult kasuks, sest nagu ütleb vanasõna: kes klišeed kardab, see kunsti ei saa.
«Kunstiinimesi ma ei karda. Olen ju ise ka üks nendest ja harjunud nendega suhtlema. (Pikk paus.) Loominguga ongi vist niimoodi, et kui ikka vaim peale ei tule, siis ei tule...»
Mingil hetkel pakkis trupp teatri kokku. Hoolikalt, mitte midagi laokile jättes. Selle järel saabus kohale sedakorda spordidressis kehakultuuriminister, kes tänas jalgpallimeeskonda selle eest, et nad Eesti lippu kõrgel hoiavad ja on alati väärikad vastased.
Rahvalik meelelahutus
Kui selgus, et tegu oli kunstiga, tänas proua pärast hetkelist kohmetust sama soravalt kunstimeeskonda, kes küll ei võitnud, kuid olid väärikad vastased ja kellele proua kehakultuuriminister nii väga kaasa elas, et näris küüsi ja hoidis oma peast kinni.
Nüüd kaasati proua kehakultuuriminister aktsiooni «Kappakusemine 2009». Selle rahvaliku meelelahutusega võideti jälle kord kehakultuuriministri tähelepanu, et talle siis veel kord näkku kusta.
Mis sai Joseph Beuysi jänesest? Vaene kikk-kõrv söödi ära. Mis saab eesti kultuurist?
Jänesed kannavad uusi semantilisi tähendusi, rääkis ekraanil Eha Komissarov. Kuid jäneste elu on ikkagi lühike, kunst aga pikk.
Uuslavastus
«Kuidas seletada pilte surnud jänesele»
Kontseptsiooni autorid ja lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Esietendus 10. märtsil NO99
teatris