Tammsaare kaudu klassikuks

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esialgu veel alandlik haridusenõudleja Indrek (Karl-Andreas Kalmet) koolidirektor Mauruse (Aivar Tommingas) jutul.
Esialgu veel alandlik haridusenõudleja Indrek (Karl-Andreas Kalmet) koolidirektor Mauruse (Aivar Tommingas) jutul. Foto: Siim Vahur

Tallinna Linnateater avas uue hooaja Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» teise köite dramatiseeringuga, mida tuntakse ka «Mauruse koolina». Selles on sümboolset žesti. Kooli ja sügise algus on eestlaste aastaringis sünonüümid.

Kaks teost eesti kooli ajaloost, Oskar Lutsu «Kevade» ja Tammsaare «Tõe ja õiguse» teine osa on enam kui ajalugu; nad on nii eesti kirjanduse, kultuuri kui ka rahvusteadvuse tüvitekstid. Võiks isegi öelda, eksistentsiaalid, meie olemismõistmist mõjutavad vaimsed mustrid kõigis oma avaldistes, sakraalsusest jämekoomikani, irooniast ja sarkasmist nukrameelsuseni.

Sümboolset žesti on selleski, et Nüganen esitles omaenda õpilasi, lavakunstikooli XXV lennu lõpetanuid. Pooled osatäitjatest (enamik koolipoistest, Ramilda ja Molli) debüteerivad just selle näidendiga näitleja elukutses. Nad on võetud teatri palgale.

Nüganen kui demiurg
Lavastus on pausidega püsinud kavas seitse hooaega. Teatriloolased oskavad öelda, kas ja kui mitut lavastust on varem nii kaua näidatud. Igal juhul võib vist väita, et kirjandusklassikast on saamas lavastusenagi klassika.

2005. aastal korjas Nüganeni esimene Tammsaare dramatiseering ja lavastus rohkelt tunnustust, Rain Simmul Slopaševi rollis pälvis 2006. aastal teatri aastaauhinna parima meeskõrvalosa eest. Kui oleks võimalik, siis võiks seda auhinda korrata. Ei mingit kulumist ega stampi suure hingega suurvenelasest kirjandusõpetaja kehastamisel. Pigem on lisandunud uusi nüansse.

Teisedki osatäitmised, näiteks Allan Noormetsa Molotov, Margus Tabori Vihalepp ja Kulebjakov, Kalju Orro Voitinski, Tõnn Lambi Timusk, Anne Reemanni emand Vaarmann, kõnelemata Aivar Tomminga Maurusest on endiselt innu ja hingega esitatud, nii et ei tundnud nende vaatamisest küllastust, ehkki see oli siinkirjutajale kolmas kord seda lavastust näha. Kolm korda viis tundi puhast teatrinaudingut ühest ja samast lavastusest!

Eeskätt just Nüganeni Tammsaare-tõlgendusest («Tõde ja õigus» teine ning «Karin ja Indrek») ja lavastustest lähtudes olen kirjutanud Nüganeni totaalsest teatrist (vt «Teatrielu 2006»), kus lavastaja on otsekui demiurg, kes sõnumi ja elamuse nimel sünteesib kõik teatri komponendid, alates igast näitlejast eraldi võetuna ning seejärel näitlejate ansamblist kuni lava-, valgus- ja muusikakujunduseni välja, nii et liidetavate summa kujuneb suuremaks nende üksikväärtuste kokkuvõttest.

See, mida on Tammsaarele Vargamäe ja Maurusele tema kool – omaette universum, milles nad tegutsevad kui algliigutajad –, seda on Nüganen oma lavastus(t)es. Nõnda võtangi väita, et Tammsaare kui klassiku dramatiseeringute kaudu on Nüganen ise tõusmas Eesti teatrilavastajate klassikuks Voldemar Panso, Kaarel Irdi, Mikk Mikiveri, Jaan Toominga, Evald Hermaküla ja omakorda nende eelkäijate kõrvale.

Ei, ärgu võetagu seda ülistamisena. See on lihtsalt nending. Pean silmas klassikat, nii nagu seda määratlenud T. S. Eliot: vaimu ja kommete küpsus, ühtne stiil (iga autori puhul tema äratuntav käekiri) ja provintsluse puudumine.

Ja seda küpsust, aga samal ajal avatust uutele võimalustele me Nüganenis kui lavastajas ka näeme. Seetõttu ei lahjene ka «Tõe ja õiguse» teise osa lavastus, kuigi enamiku koolipoiste, Ramilda ja Molli osatäitmised on vahetunud osalt nendega, kes alles alustavad oma näitlejaelu.

Näitleja- või ideeteater?
Jah, võidakse öelda, et Karl-Andreas Kalmeti Indrek on ehk liiga lontu, võrreldes eelmise Indreku, Argo Aadliga, et tema alandlikust haridusenõudlejast Jumala vastu mässajaks kujunemises puudub veel tajutav pinge. Et seal, kus ta Maurusele ütleb, et tema kool on õpetanud teda valetama, peaks rohkem raevu olema. Aga küllap see tuleb!

Täitsa omas elemendis on aga Kristjan Üksküla von Elbe ja Kaspar Velberg vürst Bebutovi rollis. Ja kui tahaksin «Braavo!» hüüda, siis on selle ära teeninud Liis Lass Ramildana. Nii ehe oli ta erootilises flirdis kui ka surmavarjuna.

2005. aasta esietendusjärgses kriitikas leidis Ivar Põllu, et näitlejateatri austajatele on «Tõe ja õiguse» teise osa lavastus tõeline maiuspala, ideeteatri austajad võivad jääda aga nälga.

Minu meelest ongi siin keskne i d e e, mida m ä n g üksnes raamistab. Stseenid on vaid vorm. See idee ei ole aga Indreku Jumala-eitus, vaid karistava, vana testamendi Jehoova eitus, millele vastandatakse armastav Jumal, uue testamendi Kristus.

Niisiis, Indrek ei valeta Tiinale, et Jumal on olemas, kui ta enne seda kuulutas talle kadu. Ta tunnistab armastava Jumala, Kristuse olemasolu. Ja kas mitte selles ei avaldu ka Tammsaare religioossuse paradoks, vastandada uut testamenti vanale testamendile?

Arvustus


«Tõde ja õigus. Teine osa»
Anton Hansen Tammsaare /
Elmo Nüganen
Lavastaja Elmo Nüganen. Kunstnik Iir Hermeliin. Muusikaline kujundaja Riina Roose.
Taasesietendus 10. augustil 2012 Tallinna Linnateatri Põrgulaval.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles