Võimust lahtiütlemise jõud

Jan Kaus
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud.
Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud. Foto: Peeter Langovits

Rein Raua suurejoonelise paatose ja laiapõhjalise missiooniga romaan «Vend» oli üks möödunud proosa-aasta väljapaistvaimaid teoseid, kirjutab Jan Kaus.


Rein Raua «Vend» tõusis mu silmis eelmise aasta kodumaise uudisproosa taustal selgelt esile. Arvatavasti mõneti ehk isegi lapsemeelse «positiivse programmi» tõttu. Ning seda pole varjanud ka autor ise, öeldes ühes intervjuus, et «olen tahtnud alati ise nii kirjutada, et sellest võiks olla tuge teistele» («Rein Raud: hea kirjandus ei pea jätma halba järelmaitset», PM 06.12.2008).

Milles see «tugi» siis väljendub? «Vend» on kirjutatud rõhutatult napis stiilis – lugejal tuleb tähelepanelikult iga lauset silmas pidada, nii et hoolimata lühidusest või just tänu sellele on tegu nõudliku lugemisega, mis rahulikult kulgeva meelelahutusega harjunuile võib tunduda isegi raskepärane. Kuid raamatu sisuline skeem on ülilihtne. Põhimõtteliselt ütleb kõik ära raamatu pealkiri. Vend ongi see, kes autori tahtel võiks olla toeks oma lugejatele.

Raua paatos on suurejooneline. Lähtepunkt ju ütleb, et vend on üks tavaline kangelane, kes tuleb päästma oma kimbatusse sattunud õde Lailat, saama vastukaaluks ebaõiglusele ja kasuahnusele. Kuid korraga pillatakse venna kohta järgmine lause: «Ma ei ole kunagi varem näinud inimest, kelles nii täiuslikult puuduks igasugune tahe peale jääda» (lk 34).

Kas see ei aseta venna kangelaslikkust mitte ümber, kas mitte see ei teegi tema kangelaslikkusest ebatavalist? Tahab ju tavaline kangelane alati peale jääda, võita, jääda lahinguväljale viimasena / ainsana püsti. Kuigi «Venna» puhul on autor rõhutanud paralleele Clint Eastwoodiga, peitub venna kujus omajagu Oskar Lutsu apteekrit: «Juba ammu sõidan ma ilma kohvriteta, ja seda suurestigi põhjusel, et mul poleks sooja ega külma, mis mu kohvritest saaks, kui mul need oleksid; mitte et ma ei peaks lugu mugavusest, hoopiski olen nii mugav, et ei suuda selle nimel midagi ohverdada, mitte sekunditki hingerahu ega liigset liigutust» (lk 76).

Selles suhtes muutub venna karakter vastukaaluks Raua raamatu kirjule ja samas teatud mõttes ühenäolisele tegelaste galeriile, pankurile, advokaadile, notarile ja teistele. See vastamisi asetatus on ootuspärane, kuid «Venna» paatosest õhkub sellegipoolest ülevat lihtsust – vend asetub nende tegelaskujude ritta, kelle jõud väljendub võimuihast lahtiütlemises, kelle jõulisus seisneb soovimatuses omada jõupositsiooni.

Muidugi ei piirdu asi sellega, sest «Venna» peategelane tekitab hulga muutusi, tema lihtne kohalolu, tema reageerimine mitmesugustele rünnakutele lööb n-ö korra majja. Või pigem – maja lihtsalt läheb tema mõjul senisest rohkem korda. Jaanus Adamson on kirjutanud Raua raamatust toreda arvustuse («Tühi potentsiaal», Sirp 13.02.2009), kus ta leiab, et ««Venna» fantasmaatiliseks teljeks või tugipunktiks on kujutelm Õigluse olemasolust».

Niisiis teostab Raud siin jällegi laiapõhjalist missiooni – ilukirjandus ei pea piirduma ainult loo jutustamisega, vaid saab jutlustada ideaali ning ajuti ehk lausa peab seda tegema. Ideaalil ja reaalsusel on muidugi mõista alati suur vahe. Ideaalis kirjutab ideaal reaalsusele reaalsuse ette, kuid reaalsus toimib omasoodu. Nagu Adamson märkis, kehastab vend selget ideaali – Õiglust. See muudab «Venna» õnnelikke lõppe uskuvaks muinasjutuks, mida võib võtta naiivsena, ent kui meenutada Raua enda soovi kirjutada inimestele tuge pakkuvaid raamatuid, muutub ta eesmärk mõistetavaks või lausa loogiliseks.

Samas asetab Adamson venna tegelaskuju kohale teatud kahtluse: «Niisiis jääb lahtiseks, vähemalt minu jaoks /---/, mis panuse vend üleüldse andis Õigluse võidutsemisse peale oma PUHTA KOHALOLU, peale tühja, kuid väga vajaliku potentsiaali kehastamise…». Aga kas ei piisa juba venna kohalolust? Ehk ajab asjad tasakaalust välja või õieti küll tasakaalu tagasi juba tõsiasi, et vend saabub kohale, et ta on olemas. Minu arust pole venna potentsiaal tühi, vaid olemasolevale vastasmärgiline ja seeläbi vastasmõjuline. Tema võimuihast vaba jõud hakkab mõjutama võimuiha. Siin avanebki «Venna» idealistlikkuse tuum.

Võiks lausa öelda, et Rein Raua idealism on ebausutav – kuid kuna selles vilgub ülevus, mida praegusest eesti proosast ülikülluses ei leia, siis võib-olla ei paku «Vend» lugejale tuge mitte pelgalt seetõttu, et see usub Õigluse võidutsemisse, vaid hoopis seetõttu, et suudab tekitada kangelase, kes annab ilma suurema pingutuseta, oma olemise tõsiasjaga Õigluse võidutsemisele algimpulsi. On täiesti kõrvaline, kuidas vend seda teeb – kui nähtavalt või tajutavalt. Nii et samapalju kui vend on karakter, on ta ka idee. Hoolivuse ja vastutustunde idee. Kuid eelkõige võimuihast lahtiütlemise idee. Seega polegi vaja rohkem, kui et vend on ümbritsevast erinev – selles väljendub tema kohalolu ja mõju.

Võib-olla interpreteerin üle, aga lisaks autori enda väljahüütud paralleelidele tekkis tugev seos Rein Raua ema Aino Perviku suurepärase noortelooga «Arabella, mereröövli tütar». Mäletatavasti toimis selles jutus samasugune loogika – mereröövlite laevale ilmub Hassani-nimeline mees, kelle maailmavaade on mereröövlite omast diametraalselt erinev.

Kui vend tunnistab, et liigub ilma kohvriteta, siis ka Hassan väljendab korduvalt oma selget suhtumist varanduste kokkukuhjamisse kui mereröövliks olemise kesksesse ideesse – kui Arabella küsib, kas Hassanile ei meeldigi kõik tema uhked asjad, vastab Hassan: «Meeldivad küll, kuigi tõtt öelda ma ei tea, mida sa nendega peale peaksid hakkama. Ma arvan, et need võivad pikapeale inimese ära väsitada, kui kogu aeg ainult niisuguste asjade hulgas peab elama» («Arabella, mereröövli tütar». Eesti Raamat, 1982. Lk 19).

Ning kas just mitte vestlus Hassaniga ei pane Taaniel Tina oma eluviisi järsult ümber hindama, mõistma oma tegude tagajärgi, nägema kasuahnuse kuristikku? Piisab Hassani üsna passiivsest või õieti rahulikust kohalolust, tema keeldumisest teha mereröövlitega koostööd, et kogu mereröövlite maailm kokku variseks. Niisiis võib venna tegelaskujus näha Hassani mõttelist järglast, vennast saab sellises vaates justkui poeg. Ning eks seegi tõsiasi, et Hassani-sugused inimesed elavad ka praeguse kalestunud aja raamatutes edasi, paku paljudele lugejatele tuge.

Raamat

Rein Raud
«Vend»
Tuum, 2008
118 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles