Pihtimuslik teater

Heili Sibrits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrratu Charlotte    Engelkes lavastusega «Magus» võlus nii publiku kui ka žürii. Eesti juurtega näitelajanna võitis   Monomaffia peaauhinna.
Võrratu Charlotte Engelkes lavastusega «Magus» võlus nii publiku kui ka žürii. Eesti juurtega näitelajanna võitis Monomaffia peaauhinna. Foto: Monomaffia

Üksteist aplausi keset etendust! Viia eestlased sellisesse ekstaasi on erakordne. Aga Pärnus toimunud monolavastuste festivalil katkestas publiku käteplagin täpselt 11 korda Lauri Saatpalu «Rekvisiitori tähetunni».

Katkematust aplusist etenduse lõppedes võis ennustada, et preemiata see VAT Teatri lavastus Monomaffial ei jää – laval laulev ja tantsiv Lauri Saatpalu noppiski festivali lõppedes nii publikupreemia kui ka professionaalidest koosnenud žürii auhinna Väikese Kirsi.

Eberhard Streuli tekstil põhinev näitemäng on pihtimuslik lavastus, kus Saatpalu kehastatav rekvisiitor räägib oma tööst (tahtis saada lauljaks, nüüd peab end teatri alustalaks, ent keegi teda ei tunnusta ega mõista) ning eraelust (üksik, õnnetult armunud). Ja just pihtimuslikkus oli üks tänavuse Monomaffia märksõnu.

Põhiprogrammi lavastused võib jagada kaheks: ühed, kus näitleja esitab kirjaniku fantaasial põhinevat teksti ehk mängib laval kindlat rolli või rolle, ja teised, kus näitleja räägib iseendast.

Võrratu «Magus»

Mõjuvamad on kahtlemata viimased, isegi kui näitleja on enese elus kogetut vürtsitanud laenatud kogemustega ja teksti vormistamisel palunud abi kolmandatelt isikutelt. Isiklik-pihtimuslikest töödest tooksin esile peapreemia ja Kihnu teki võitnud rootslanna Charlotte Engelkesi «Magusa» ja läti hurmurnäitleja Andris Bulisi «Lennu». Monomaffial osalenud eesti lavastustes –  VAT Teatri «Rekvisiitori tähetund», Eesti Draamateatri «Kõik on täis», Rakvere teatri «Lilled Algernonile» ja Endla teatri «Eesti mees ja tema poeg» – varjusid näitlejad kirjaniku (ja ka lavastaja) loodud rolli.

Festivali vaimustavaim lavatöö oli 12 aastat tagasi Saksamaal Hamburgis Deut­sches Schauspielhausis esietendunud Charlotte Engelkesi «Magus». Vanaema poolt eesti juurtega näitlejanna pole tegelikult siinsele publikule tundmatu – 2008. aastal võis teda Baltoscandalil näha kahes lavastuses.

Keha kui partner

Millest siis üllatusterohke «Magus» räägib? Võiks öelda, et suhkru kahjulikkusest (mitte kaaluprobleemidest, vaid sõltuvusest ja mõistuse kadumisest). Kuid tegelikult ikkagi inimhingest, naiseks olemisest, armastusest. Laval näebki publik naist, kes võib sekundiga muutuda kalgist jääkuningannast maailma kõige nunnumaks kiisupojaks, Charlotte ilmed vahetuvad kiiresti, samas ei unusta ta pilk kordagi saali – ta flirdib, ta põlastab, ta küsib nõu. Ta valitseb ruumi ja aega.

Tsiteerides žüriiliikme ja teatrikriitiku Boris Tuchi sõnu: «Virtuoosne näitlejatöö, mis näitab, kui ohtlik ja agressiivne on tänapäeva naine.»

Tähelepanuväärne on ka Charlotte lavaline liikumine – ta lendab, ta hüppab, ta muudab ka ühe koha peal seismise kunstiks, ja ta tantsib! Publikule selja keeranuna langetab ta jultunud võrgutajana õhtukleidi õlapaelad ning paneb tantsima abaluud(!), mõjudes nii kui murtud tiibadega ingel. «Magus» tõi meelde tänavusel Baltoscandalil esinenud «Lili Handeli», nii Ivo Dimchev kui ka Charlotte Engelkes kasutavad KEHA, olles sellest arendanud enesele lavalise partneri ja piirideta instrumendi.

Oma keha kontrollis ja kamandas ka soome näitleja Seela Sella lavastuses «Seela Sella stand up» – 75- aastane näitleja keksis elektrijänesena mööda lava, kasutades kõndimistuge tõukerattana. Nagu pealkirigi ütleb, nägi põhjanaabri esituses püstijalakomöödiat, justkui «Meelajahutaja» saadete kuldajal parodeeris näitleja poplaule, naljatles seksikuse, rahakultuse, edukuse jt teemal. Etenduse lõppedes vabastas Seela Sella end roosast korsetist, parukat peast võttes aga lausus: «Ka tänased noored saavad vanaks. Ma tean seda omast kogemusest», tuues sellega etendusse pöörde. Näitleja taganemine lavapimedusse pani nii mõnegi vaataja pisaratega võitlema.

Monolavastus on näitlejale julge valik, peab ta ju publiku tähelepanu laval hoidma ihuüksinda. Samas piirdub eesti näitleja publikuga juteldes sageli vaid lava ühest äärest teise jalutamise ja käte liigutamisega, mängitakse küll hääle ja ilmetega, kuid keha jäetakse peaaegu täiesti kasutamata.

Kuuldemäng?

Nii võib etendus muutuda kuuldemänguks – kuuldemänguks kippusidki minema Lauri Kald­oja esitatud «Lilled Algernonile», samuti Sepo Seemanni mängitud «Eesti mees ja tema poeg», mille publik küll võttis vastu ülima poolehoiuga.

Taavi Teplenkovi («Kõik on täis») võime mängida ühe etenduse jooksul 40 inimest tõestas taas, et Eestis on vapustavaid näitlejaid. Imetlusväärne oli tema võime ümber kehastuda ning rolle vahetada, samas teeb publiku silme ees muutuse läbi Teplenkovi põhitegelaskuju – Sam õpib inimesi ära kasutama, muutudes enesekindlaks ja saavutades nõnda oma tahtmise.

Teplenkov kasutas laval olevaid rekvisiite, kolme telefoni ja kahte tooli, partnerina, nagu ka Lauri Saatpalu kõrval teise Väikese Kirsi võitnud sakslane Alexej Boris, kes nelja plastmassist kasti ning meeter korda kaks meetrit suure valge rätiku abil kandis ette vanakreeka autori Aristophanese näidendi «Lysistrata».

Õpetlik, huvitav, vaimustav, korralik, üllatav, igav, haarav, tubli, uinutav, imetlev – nii iseloomustas Monomaffia võistlusprogrammi lavastusi žüriiliige Carmen Mikiver, jättes küll täpsustamata, millise lavastuse juurde üks või teine märksõna kuulub.

Ent just neidsamu tundeid kogesin saalis ka mina. Igavalt ja uinutavalt mõjus prantslase Thierry Rémi «Kontrabass», saamikeelne «Kogu kupatus» oli aga õpetlik, kuid ei midagi enamat. Õnneks pakkusid ülejäänud kaheksa lavastust eredamaid elamusi.

Monomaffia
16.–18. augustini Pärnus

•    Festivali peapreemia ehk Suure Kirsi võitis rootslanna Charlotte Engelkes lavastusega «Magus» («Sweet»).
•    Väikesed Kirsid läksid Alexej Borisile Saksamaalt («Lysistrata») ning Lauri Saatpalule VAT Teatrist («Rekvisiitori tähetund»). 
•    Kõiki festivali lavastusi vaatas 5-liikmeline žürii, kuhu kuulusid Sirkku Peltola (Soome), Janus Johansons (Läti), Boris Tuch, Andres Noormets ja Carmen Mikiver.
•    Peale professionaalse žürii tegutses ka publikužürii, kuhu kuulus kümme eri vanuse ja taustaga inimest, kes panid samuti oma lemmikutele punkte. Publiku lemmikuks kujunes Lauri Saatpalu.
•    Festivali raames korraldatud mononäidendite võistluse võitis Tõnu Õnnepalu.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles