/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Aeg-ajalt tuleb ikka kodus remonti teha. Pruuni põrandavärvi, mille lehk ähvardas sõna otseses mõttes tappa, n-ö euroremontides enam ei kasutata, kuid ikka on parem, kui majalised selleks ajaks jalust ära lähevad. Värskema ilme saanud kodu ergastab vaimu, suurendab optimismi, parandab meeleolu ja sedakaudu vahest tervistki.
Eeltoodu peaks kehtima ka Eesti Loodusmuuseumi kohta, mis Tallinna vanalinnas Laial tänaval pärast remondipausi taas oma uksed külastajatele lahti lõi.
Algkoolieas tütre (ja muidugi ka enda) loodushuvi tõttu oleme selles majas olnud viimastel aastatel üsna sagedased külalised. Ei mäleta ühtki korda, kui me muuseumist lahkudes poleks kurvastanud püsiekspositsiooni kuhtunud väljanägemise pärast.
Savisaar akvaariumis
Seda suurem oli elevus nüüd sinna minnes. Ja tõepoolest: remont on äratanud uuele elule nii eksponaadid kui silmanähtavalt ka inimesed, piletöörilgi paistis uudistajate rohkusest hoolimata silmasära jätkuvat.
Püsiekspositsioon avaneb kui restaureeritud raamat, mis on saanud ka mõned uued leheküljed. Valgustus- ja helilahendused, mis Eesti ja maailma floorat-faunat vaatajale lähendavad, töötavad kenasti, topised ning mulaažid on taas terved ja puhtad.
Nagu uute asjadega kipub olema, nii on üht-teist veel pooleli, näiteks oli laupäevalgi veel osa akvaariume tühjad. Ent see-eest on muuseum saanud kõneka eksponaadi, kurikuulsa Savisaare enda. Koguni kaks tükki paistis teisi olevat!
Lisaks gupidele ja mõõksabadele pesitseb ühes juba sisustatud akvaariumis ümarmudil, kes võõrliigina on meie vetes koha sisse võtnud ning teiste kalade marja sööjana ohustab kohalikke populatsioone.
Akvaariumiklaasi taga paistab priskete põskedega kalake igati sümpaatne. Küllap välimuse tõttu Tallinna kalamehed talle sellise kõlava hüüdnime pannud ongi. Aga mine sa tea.
Avanäituseks klassika
Mina arvan, et loodusmuuseumil on lootust. Seda tõestab kas või tasemel sügisese seenenäituse jätkuv tase ja traditsioon. Kui keegi juhtumisi ei tea (neid inimesi on üsna vähe), siis seenenäitus on loodusmuuseumi klassika.
Alati ajab muigama, kui mõnes läänepoolses naiivsevõitu käsitluses seostatakse meie jätkuvat korilust vaesusega. Augustis-septembris pruugib vaid lehitseda meie pehmemat sorti ajakirju, kui veendud, et seenelkäik ning kõik sellega seonduv on Eesti «seltskonnas» igati aktsepteeritud ja trendikas tegevus.
Uuskorilasi, kes sügisel tikk-kontsad või lakk-kingad igasuguse valehäbita kummikute vastu vahetavad, oli loodusmuuseumis innukalt seeni uudistamas ja märkmeid tegemas selgi laupäeval. Sagedasematest metsaskäijatest rääkimata. Kui kuskil kohtuvad sotsioloogide esimene ja teine Eesti, siis just seenenäitusel!
Ja näitus ei tähenda pelgalt vaatamiseks välja pandud seeni, vaid ka loenguid oma ala tippudelt, teadetetahvlilt hakkas silma Kuulo Kalamehe nimi.
Sumisti ja mõmisti
Nagu püsiekspositsioon ridade vahel õigesti rõhutab, on Eesti iseenesest üks tohutu loodusmuuseum. Muuseum võiks ideaalis olla kui aken sellesse suuremasse muuseumi. Või veel parem – uks, sest linnamaja aknast paistab siiski üsna eklektiline killuke.
Raamatu näite juurde tagasi tulles: ühte ja sedasama raamatut üle lugedes avastad ikka midagi uut, samas ei saa pidama jääda ainult ühe teose juurde. Nii peaks aja jooksul pidevas muutumises olema ka avastuste ruum kõige väiksemale külastajale ning õppeklass pakkuma vanematele vajalikke teadmisi.
Ajal, mil laps kardab autot vähem kui lehma ja rästikut nähes valitakse päästeameti number, on selgitusi jagada eriti tähtis. Muidu mõni arvabki, et kui toakärbsel on sumisti, siis karu teeb häält mõmisti abil.
Kuid tegelik sisuline töö seisab muuseumil ees, leidmaks ja tõestamaks end meie keskkonnakultuuri hoidjana ja väärtustajana. Ning jah, ka hariva põnevuse pakkujana, sest üle 80 protsendi külastajaist, seda näitavad uuringud, tuleb muuseumi meelelahutuse ja vaba aja veetmise eesmärgil. Ja selles võistluses värvitud seintest ja tänapäevasest valgustusest ei piisa.