Haldjad ja kääbikud kibelevad kinno uut filmi vaatama
13. detsember 2012, 22:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kääbikud, haldjad, Rohani inimesed ja teisedki teevad viimaseid ettevalmistusi, et minna vaatama «Kääbiku» esimesi linastusi Eestis. Tartus pakuvad selleks täna õhtul kinosaale Ekraan ja Cinamon.
Siiski ei istu tänasel eellinastusel ja homsel esilinastusel kinoliste hulgas tõelised haldjad, kääbikud ja päkapikud, vaid nendeks kehastunud rollimängijad, Keskmaa Ordu liikmed ja tolkienoloogid.
Viimase termini pakkus Tartu Postimehe reporter välja vestluses Tartu Ülikooli doktorandi Martin Eessaluga. Et kas selle sõnaga võib tähistada inglise keeleteadlase ja kirjaniku John Ronald Reuel Tolkieni (1892–1973, pildil) loomingu kutselisi ja harrastuslikke uurijaid.
Eessalu mõtles hetke ja kiitis termini heaks. Ta on mittetulundusühinguna tegutseva Eesti Tolkieni Seltsi Keskmaa Ordu juhatuse liige. Ta on ka üks neist, kes läheb kostümeerituna vaatama Tolkieni raamatu «Kääbik» ekraniseeringut. Nõndasama nagu ka Marilin Rappu.
Esimesed kohtumised
Ajaloomagister Rappu kohtus Tolkieni loominguga esimest korda lapsepõlves, sest tema isa luges talle ette Lia Rajandi tõlkes aastal 1977 ilmunud «Kääbikut». «Kui «Sõrmuste isand» tõlgiti, olin ma neljandas klassis ja lugesin selle kohe läbi,» ütles ta.
Režissöör Peter Jacksoni samanimelise kolmikfilmi esimest osa «Sõrmuste isand: Sõrmuse vennaskond» aastal 2001 vaatama minnes oli Marilin Rappu juba raamatutriloogia läbi lugenud ja «Kääbikut» korduvalt.
Martin Eessalu vaatas kõigepealt esimest Tolkieni-ekraniseeringut ja alles seejärel hakkas lugema tema loomingut.
Inglise kirjaniku võlumaailma kütkesse on nad jäänud tänini. See on neid mõjutanud nii tugevasti, et osalt on nende igapäevane tegevus sellega seotud.
Eessalu on Tartu Ülikoolis doktorantuuris üldkeeleteaduse alal. Ta uurib keelt kui üldist süsteemi, võttes korraga arvesse paljusid keeli.
«Suurem osa inimesi on huvitatud «Sõrmuste isanda» raamatutest ja nende taustast,» ütles ta. «Aga on olemas ka Tolkieni akadeemiline töö, mida ta tegi aastate jooksul, ja ka seda me väärtustame seltsis. Ta oli vanagermaani keelte professor Leedsi ülikoolis ja hiljem Oxfordis. Raamatute kirjutamine oli tema suur hobi.»
Mäng andis ameti
Marilin Rappu töötab Tartu mänguasjamuuseumis. Ametisse sai ta tänu Tolkieni loomingu ainelisele rollimängurlusele. Muuseumisse praktikale sattus ta ajal, kui oli tarvis külastajate ette ilmuda kostüümis. Ja Keskmaa Ordu liikmena oli tal kostüüm omast käest võtta.
«Parajasti oli muuseumis vaja kohusetäitjat teaduri ametikohale ja siis ma saingi pakkumise,» ütles ta. «Väga suureks põhjenduseks toodi välja see, et ma oskan lisaks teaduritöö tegemisele mängida rolli. Lisaks teadustööle tuleb siin vahel kostüüm seljas lihtsalt lapsi lõbustada. Ja see läheb mul väga libedalt.»
Paar aastat tagasi oli muuseumis «Sõrmuste isanda» nukkude näitus. «See läks mulle eriti hinge,» lisas ta.
Aastal 2004 internetifoorumist suuresti just filmide ajel välja kasvanud Keskmaa Ordus on ta ordumeister. Ühingus on liikmed jagunenud Tolkieni raamatutes kirja pandud eri kultuuride järgi kodadesse – päkapikud, kääbikud, haldjad ...
Nii on kirjas veebilehel www.keskmaa.ee, aga see ei vasta praegu täielikult tegelikkusele. «Meid on vähemaks jäänud, kui oli hiilgeaegadel kümmekond aastat tagasi,» nentis ordumeister. «Kodade piirid on hägustunud. Praegu oleme rohkem sõpruskond.»
Keskmaa Ordu liikmed käivad koos, et muu hulgas teha kostüüme ja meisterdada sinna juurde kuuluvaid asju, vaadata koos filme ja rääkida loetust.
Mis küll võlub Tolkieni loodud ja nüüd ekraniseeritud mütomaailmas?
««Kääbikus» on see kindlasti seiklus ja fantaasia,» ütles ordumeister. «Tolkieni looming oli mulle esimene suurem väga läbimõeldud taustaga fantaasiamaailm. «Sõrmuste isandas» on kõik väga usutavalt, elulähedaselt ja põnevalt kirja pandud.»
Tõlge filmikeelde
Martin Eessalu on võlutud Tolkieni kirjanduslikus loomingus leiduvast lingvistilisest mängust. «Asi algas sellest, et ta hakkas looma haldjakeelt, ja siis ta lõi sinna ümber ka loo,» ütles doktorant.
Kuidas on Jacksonil õnnestunud Tolkieni raamatuid tõlkida filmikeelde?
«Minu meelest on õnnestunud hästi,» ütles Marilin Rappu. «Loomulikult ei saa Tolkieni raamatute kõiki sügavusi ja nüansse filmis edasi anda. Ja loomulikult on film tehtud nii, et see oleks kinolinal atraktiivne ka suurtele rahvamassidele, mitte ainult fanaatikutele. Aga mina olen küll tema filmidega rahul.»
Martin Eessalu sõnul on raamatud ja ekraniseeringud kaks erinevat maailma. «Kui mingi sõnaline asi tõlkida pildiks, siis peab midagi teisiti tegema,» ütles ta.
Lisaks Keskmaa Ordule leidub Tolkieni fänne näiteks rollimängukeskuses Nurg, mis tegutseb Kastani tänava vanas trükikojas. Tartu Postimehe soovil kogunes sinna teisipäeva õhtul väike seltskond, et näidata oma kostüüme, mida võib näha ka «Kääbiku» esilinastusel.
Kõige noorem kostümeeritu oli Kivilinna gümnaasiumi 9. klassi õpilane Kaimar Kööp. Tema sünniaastat 1997 kuuldes hakkas Miina Liias naerma.
Liias on pärast filoloogiaõpingute katkestamist asunud omandama Tartu kõrgemas kunstikoolis nahakunsti saladusi, tema Nazgûli must kostüüm on aga peaaegu sama vana kui õpilane Kööp. Pildile tuli tudeng siiski hoopis Rhudauri kuninganna rollis.
Kinno mõõga ja kirvega
Kuidas suhtub kino juhtkond nendesse vaatajatesse, kes lähevad seansile filmitegelaste laadse välimusega ja relvastatult, näiteks päkapikk suure kirvega?
«Meil pole midagi selle vastu, kui filmi tullakse vaatama kostümeeritult,» ütles Tartu Cinamoni koordinaator Triin Sasi. «Varemgi on seda tehtud, kasvõi Harry Potteri filmide puhul. Kuid kostüümides inimesed peaksid arvestama teiste kinokülastajatega, et mütsid, soengud, aksessuaarid ei häiriks filmi vaatamist, ning ohtlikud esemed, nagu kirved, võiks siiski kaasa võtmata jätta.»
Kääbikluse fännide ja tolkienoloogide rõõmuks annab kirjastus Tiritamm veel enne jõule välja Lia Rajandi tõlgitud «Kääbiku» kordustrüki.