Tee paradiisist põrgusse on lühike
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmaspäeval algava autoridokumentaalide nädala kinos Sõprus avab Sulev Keeduse film «In Paradisum.»
«Suvel tuli meie tsooni võttegrupp Sulev Keedusega eesotsas, kes soovis teha dokumentaalfilmi eesti laagritest. /-/ Me vestlesime mitu päeva ja kogu mu jutt lindistati. Ma rääkisin esimest korda avalikult kõigest, mida ma läbi olin elanud nende pikkade aastate jooksul. Ainuke palve oli mul, et ei filmitaks mind ennast. Ta lubas. Kuna ma pidin edasi elama ka veel pärast vabanemist vanglast, siis palusin ma veel, et seda filmi ei näidataks avalikult Eestis. Ta lubas mulle ka seda.»
Ülaltoodud lõik pärineb ühe eesti kõmulisima kurjategija lese, Pille Hanni autobiograafilisest raamatust «Ma armastasin kiskjat», mis mõned kuud tagasi mõõduka meediakära saatel poelettidele jõudis.
Ehk seletab see katkend raamatust ka seda fakti, miks on väga paljud filmihuvilised küll kuulnud Sulev Keeduse pea viisteist aastat vanast dokumentaalfilmist «In Paradisum», kuid väga vähesed seda oma silmaga näinud.
Tiirleb välisfestivalidel
Harku naistevangla eluolust ja selle ühest sensatsioonilisemast vangist, seni põhiliselt linnalegendidena figureerinud Nõukogude Eesti sarimõrtsuka ja inimsööja abikaasast Pille Hannist rääkiv dokumentaal, mis oli 1993. aastal esimeseks Eesti Filmiajakirjanike Ühingu preemia pälvinud filmiks, on kodumaal näidatud vaid mõned korrad. Seda hoolimata tõigast, et «In Paradisum» pole tänaselgi päeval lõpetanud tiirlemist välismaistel festivalidel-filmipäevadel.
Sulev Keeduse 1993. aasta filmil on märgiline tähendus – olles sündinud kahe ajastu rajajoonel, kohtuvad siin VGIKi templiga pildikeel, perestroika hoovuses alustatud sotsiaalsete-religioossete tabude murdmine ja verdtarretav kaadritagune pihtimus naiselt, kelle taevalik armastus muutus väga kiirelt maapealseks põrguks, sest ta juhtus armuma väga valesse mehesse.
Üheksakümnendad aastad oli aeg, mil leidus veel küllaga teemasid, mis asetsesid seni kaugel eikellegimaal.
«In Paradisumis» kohtusid meie ateistlik kasvatus jumala otsingutega, tegeleti ametlikult mitte eksisteeriva vangla subkultuuri jälgimisega ning anti sõna inimesele, kellest valed valikud olid teinud kaasosalise mängus, mille kirjeldamine filmi edenedes hakkas muutuma üldistuseks kogu selle maailma kohta, mis tegi omal ajal sarnaseks inimesed siin- ja sealpool müüri – müütide purustamise asemel sündis läbi Keeduse kaamera uus mütoloogia, mille lahti muukimiseks tavakirjutajatel tollal suurt indu polnud, erandiks ehk Avo Üprus ja Peeter Torop, esimene läbi religioosse ning teine läbi semiootilise prisma.
Üldiselt ongi sümptomaatiline, et Hannide loo jäädvustamise erinevad katsed mitmesugustes meediumites on kohanud hiljem reaktsioonina põhiliselt vaid kohmetut vaikust.
Vaikiv kriitika
Ka Pille Hanni enda raamatu «Ma armastasin kiskjat» kohta pole ilmunud vist ühtegi vastukaja, mis on osati mõistetav, sest enamiku lugejate reaktsioon muutub analüüsi asemel ilmselt väga kiirelt kohtumõistmiseks peategelase üle, meenutades niimoodi dokumentaalfilmide kriitikuid, kes filmi asemel kritiseerivad nende kangelasi.
Ning ajal, mil näeme televiisori vahendusel keskmiselt kolme-nelja mõrva päevas, üks võikam kui teine, tekitavad sellist laadi tõsielulised juhtumid meis ikkagi ebamugavustunnet ja nõutust mõminast välja kasvavat valjuhäälset hukkamõistu.
Eks ta ole, kindlasti on meeldivamaid aja mööda saatmise viise, kui veeta seda kurjategijate maailmas, kuid vahest siiski on kasulik teha juhtunust mingeid konstruktiivseid järeldusi.
Paari aasta taguselt eesti dokumentaalfilmi retrospektiivilt Prantsusmaalt, kus allakirjutanu osaks oli juhatada sisse erinevaid filme, meenub pärast tulede süttimist saalis valitsenud vaikus ning siis sellele järgnenud küsimuste laviin, et kas see oli päris inimene, kes tõesti säärast lugu rääkis, ja kas Nõukogude vanglad olidki tõesti sellised.
Jah, olid vist jah sellised ja inimene, kes rääkis, oli kah päris, mitte fiktsioon, sest elu ongi ajuti veel veidram kui väljamõeldis, ja jumal tänatud, et on inimesi, kes viitsivad seda kõike jõudumööda dokumenteerida.
Filminädal
«Mängult on päriselt»
Autoridokumentaalide nädal
20.–26. aprill kinos Sõprus
Werner Herzogi, Abbas Kiarostami, Sergei Dvortsevoi, Ulrich Seidli ja Sulev Keeduse filmid
Raamat
Piia Hanni
«Ma armastasin kiskjat»
Eesti Ekspress, 2009
320 lk