Kahtlemata on Andrei Ivanov väärtus omaette, sisendusjõuline kirjanik, kelle stiil on harukordses ühtsuses nende kujutluspiltidega, mida ta maalib. Jah, Ivanov pole nendele, kes otsivad kirjandusest lohutust, fantaasiamaailmade unustust, hetkelist puhkust elu rusuvusest. Ivanov esindab intuitiivselt kirjandust, mis püüab sundida meid vaatama reaalsust rohujuurteni.
Sellises impulsis pole iseenesest midagi erilist, nii teevad paljud kirjanikud. Eriline on see, kuidas Ivanov seda teeb. Ajuti on tunne, et ta ei kirjuta, vaid sülitab, vannub, pööritab silmi, habiseb, väriseb – või nagu ütleb Ivanov oma romaanis «Peotäis põrmu»: «ma pean oigama, töinama, kirjutama oma lugu».
Töinata ja väriseda saab mitut moodi. Seda tõestab eelmisel aastal eesti keeles ilmunud «Hanumani teekond Lollandi», mis pole ehk nii pöörase ja palavikulise keelekasutusega kui «Peotäis põrmu» ega mana silme ette nõnda kiivas ja kobrutavaid kujutluspilte nagu «Tuhk». Võib-olla on selles 400-leheküljeses romaanis kohti, mis kipuvad venima. Ometi paistab «Hanumani teekond Lollandi» olevat Ivanovi kõige kontsentreeritum teos.
Tõsi, see kontsentreeritus ei ilmne tegevustiku tasandil. Lugu on iseenesest lihtne – kaks asülanti, minategelane Jevgeni Sidorov (ühel hetkel antakse teada, et see pole päris nimi) ja tema kaaslane, Indiast pärit Hanuman tolknevad, tilpnevad, uimlevad, kohmerdavad niiskel ja külmal Taanimaal, tõmbavad savu, koinivad, näevad luupainajaid, lebavad depreka või väga suure depreka kaisus, käivad ringiratast, roomavad sitas, külmetavad, tüssavad ja saavad tüssatud. Kuigi raamatu pealkiri annab mõista, et lugu on Hanumanist, tundub loo tegelik keskfiguur olevat minategelane, keda Hanuman hüüab Euge’iks.
Just Euge’i viisis maailma tajuda ilmneb «Hanumani teekonna» kontsentreeritus. Euge on ehk ainus romaani tegelane, kes püüab tegelikkuses püsida, kes leiab, et «unistada on kahjulik» (lk 143) ja «unistused on teadvuse parasiidid» (lk 144). Euge ei püüa teha nägu, et reaalsusel on unistustega midagi ühist. Kujutlused eksitavad inimest, tirides teda tegelikkusest eemale. Just raamatu pealkirjas sisalduv Lolland – üks mittemidagiütlev Taani saar – on Hanumani illusoorsete unistuste objekt («Taani Ibiza»), mille eesmärk on üsna lohutut tegelikkust talutavamaks muuta.
Tõsi, Lolland muutub romaanis enamaks kui kohaks, sellest saab kõikide ebarealistlike unistuste sümbol. Euge’ile tähendab ebarealistlik unistus aga ühtlasi ohtlikku unistust. Kõik need asülandid, kes loodavad, et Rootsis või Saksamaal või Austraalias ootab neid parem tulevik, peavad samas taluma igapäevast vaesust, virelemist ja perspektiivide nappust, tegelikkuse talumatut «mülgast». Hanuman ei unista ainult Lollandist, vaid koguni Ameerikast, mis pole siiani kaotanud konkistadooride-aegse «maapealse paradiisi» uimastavat aurat.
Ivanov on kahtlemata sotsiaalse närviga kirjanik, tema kangelase leppimatus ilusate illusioonidega põhineb sotsiaalsetel oludel. Tegelikkuse selge kohalolu väljendub «Hanumani teekonnas» lõikavas külmas, talumatus näljas, üldises viletsuses. Tegelikkus muutub ühiskonna põhjakihtides eriti tegelikuks, absurdselt, groteskselt tegelikuks, otsapidi hallutsinatoorseks, luupainajalikuks: «Ivan astus kell kolm öösel kööki; algul ei saanud ta aru, mis toimub. Kogu köök kihas, köök oli must, täis liikumist, elu. Ta arvas, et näeb und. Kulus aega, enne kui ta taipas, et kõik kubiseb prussakatest ja kõik nad sebivad ringi» (lk 336).
Niisiis iseloomustab Euge’i – ja tema kaudu Ivanovi üldisemalt – leppimatus illusioonidega, luulude palavikuga, kõikvõimalike kujuteldavate Ameerikate ja Lollanditega. Kuigi raamatu finaal annab aimu, et ka sellest leppimatusest ei maksa teha omaette illusiooni. Seetõttu asetub Ivanov Gogolist ja Bulgakovist alguse saanud iroonilisema, suisa sapisema vene kirjanduse hoovusse, mis püüab manada silme ette praeguse ühiskonna «absurdi seina» (nii ütleb Ivanov «Peotäies põrmus»), et selle nagu võõra Nutumüüri ees läbi pisarate naerda.
Kuid samas on tähelepanuväärne, et Euge’ist võib avastada midagi vürst Mõškinile omast, mida minajutustaja nimetab eneseirooniliselt «sureva südametunnistuse torgeteks». Kui Hanumani kujutluse ja tegelikkuse vaheline lõhe muutub ületamatuks, on Euge’i reaktsioon ühene: «Mul pole kunagi olnud oma sõbra pärast nii valus, mitte ühegi oma sõbra pärast! Ma polnud iial kellelegi nii väga kaasa tundnud kui tookord temale ...» (lk 390). Nii et kuigi «Hanumani teekond Lollandile» ei taha mitte mingil juhul varjata maailma külmust, ei saa illusioonide hülgamine tähendada ilmajäämist sellest, mida nimetatakse sisemiseks soojuseks.
Raamat
Andrei Ivanov
«Hanumani teekond Lollandile»
Tlk Veronika Einberg
Varrak, 2012