Oli tegus kultuurinädal. Esmaspäeva alustas Postimees sellega, et kirjutas nukuteatri rahalistest raskustest, mis nii tõsised, et teater pidi palkade välja maksmiseks ministeeriumilt ennetähtaegset lisaraha küsima. Töönädala lõpus tuli aga riigikontrolli audit kultuurivaldkonna rahastamise kohta, enim tähelepanu pälvisid etteheited Eesti filmide rahastamise valdkonnas.
Paavo Nõgenet, kultuuriministeeriumi kantslerit, on eelnevas kontekstis ehk veel isegi vara iseloomustada, mis siis et näiteks nukuteatri juht on just Nõgenet süüdistanud nukuteatri kohta laimu levitamises. Fakt on ju see, et Nõgene on olnud kantsler napilt üle ühe kuu ja kõik need probleemid, millest räägitakse, on alguse saanud hoopis varem. «Sahtlid ei olnud tühjad,» muigab Nõgene ka ise. See tähendab, et töö on alles pooleli ja vara on veel hinnanguid anda.
Pole ju mingi saladus seegi, et eelmise kantsleri lahkumine oli juba kuid varem teada, nii on üsna loogiline, et ekskantsler Siim Sukles lükkas oma viimastel töökuudel probleemseid teemasid lihtsalt edasi: ah, uus mees tuleb, las tema tegeleb.
«Paavo Nõgene on väga korralik, väga asjalik, mõnes mõttes isegi pedant,» räägib Vene Teatri juht Tõnu Lensment uue kantsleri kohta. Lensmentil on hea kogemus selles mõttes, et praegu vaatab ta teatrijuhi kohalt kantsleri tegutsemist ministeeriumist, aga varem, kui Lensment oli ministeeriumi teatrinõunik, vaatas ta, vastupidi, ise ametnikuna Nõgene tegutsemist teatrijuhina. Nii on kogemus mõlemalt poolt.
Muuseas, sedasama heas mõttes korralikkust ja pedantsust mainivad Nõgene kohta paljud. Paavo Nõgene tahab, et asjad oleksid korras. Lepingud, rahaasjad, reeglid, organisatsioon – need peavad olema paigas. Kokkulepped peavad kehtima, kohtumistele ei hilineta, allkirjad on all, mingi udujutt, kõlakad ja suitsunurga lubadused ei loe. See on Paavo Nõgene maailm, tema arusaam.
Mõnikord küll räägitakse, et kultuuris reeglid ei kehti, või öeldakse lausa, et kultuur ongi reeglite vastu võitlemine, kuid vähemalt Paavo Nõgene on oma reeglite ja korraarmastusega siiani kultuurialal päris kenasti hakkama saanud. Üks värsket kantslerit Vanemuise päevist tundev inimene lisab ka seda, et Nõgenel on reeglite maailmas toimetulemiseks hea omadus: ta on sõbralik ja diplomaatiline, mitte generalissimuse tüüpi juht.
Ühe pisinäitena meenutatakse juhtumit Värskast, kus Vanemuine lavastas «Pekot». Selgus, et sellele, kust lava püstitavad töömehed lõuna ajal süüa saavad, polnud keegi mõelnud. Teatridirektor võttis ise kätte ja ajas söögiküsimuse korda. Selliseid väikeseid nüansse Nõgene oskuse kohta märgata ja arvestada tuuakse veel ja veel.
Tema puhul kehtib ju ütlus «ajalehepoisist miljonäriks». Tartus Vanemuise teatris alustas ta tavalise lavatöölisena, aga samm-sammult liikus karjääriredelit mööda ülespoole, kuni Vanemuise direktori kohani välja. Nüüd, ministeeriumi kantslerina, vastutab ta aga juba terve Eesti kultuurielu organiseerimise eest, teatrist ja kirjandusest kuni filmini välja.
Ja kes teab, arvestades kasvõi eile avaldatud riigikontrolli aruannet (mille põhiline etteheide kultuurivaldkonnale oli just see, et reeglite järgimisega on probleeme), on Nõgene võib-olla päris hästi mees omal kohal, et segadused ära klaarida.