Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oort
Suur härg
Oort Suur härg Foto: Pm

Oort
Suur härg
(Oort)

Hinne 5

------------------------------

Absurdne maaväline muusikamasin

Ozric Tentacles on omapärase helikeele ja veel kummalisema visuaaliga instrumentaalse space-rock’i orkester Inglismaalt, kes 1984. aastast saadik kummitab esoteerilise maitsega muusikasõprade ja ajajõe saarekestel redutavate hipide kõrvaklappides. Ozricu diskograafia on pikk nagu jõuluvana habe, nende varased kassetid ja albumid kuuluvad juba rariteetide hulka. Kuidas Ozricu kosmiline fusion kõlada võiks? Kujutlege ansambel Radari tasemel virtuooside kooslust – kus mängivad Guglunk, mõned eriti naljaka välimusega tegelased «Tähtede sõjast» ja «Harry Potterist» ning Igor Garšnek ja Nevil Blumberg – esitamas reggae-rütmis töötlusi Pink Floydi lugudest, lisage Fred Jüssi plaatidelt nopitud loodushääli ja räbalaid Shameni träänsihümnidest – ning hakkab tasapisi looma. Tartu levimuusikapäevad nutavad Ozric Tentaclesi järele, uskuge mind.

Mart Juur

Ozric Tentacles
The Yum Yum Tree (Snapper)

Hinne 4

------------------------------------------

 Kisub tantsuks

Kora on maoori dub-funk-bänd, mis koosneb neljast vennast Korast (võib-olla mõni neist on isa või lell, sellest kroonikad vaikivad). Neil ilmus mullu debüütalbum «Kora». Nende muusikat iseloomustab hõimu (tribal) hõng ja hüpnoos. Hüpnootilise tantsumuusika ühe pioneer-rühma, Cabaret Voltaire’i põhimees Richard H. Kirk tegutseb aktiivselt oma nime all (viimatine teos: «Neuroscience», 2009), aga pole uut loomingut Cabaret Voltaire’i nimega ilmutanud 15 aastat (viimati «The Conversation», 1994). Nüüd on üks Uus-Meremaa bänd inspireerinud Kirki niivõrd, et ta tegi oma versioonid nende lugudest. Siin on ülihullu skank-dub’i, tribal house’i ja happelist abstraktset tehnot, kõigis palades on aga selline linnuke sees, et see muusika viib päris tõhusalt ära. Mõni läbiv vidin, sirin, äraspidise loogikaga rütmifiguur, industriaalne luupima pandud müra, see töötab – ärge saage minust valesti aru, tegu pole neurootilise kriiskega. Sobib ka uinumiseks.

Valner Valme

Cabaret Voltaire
Kora! Kora! Kora! Versions (Shiva)

Hinne 5

------------------------------------------------

Folki jälle juures

Maa peal on veel üks folkartist, kelle loomingus juures pisuke alternatiivsusemaik. Õigupoolest on see juba Elvis Perkinsi teine album. Plaat väärib tähelepanu. Eriti meeldiv on vanaaegse portatiivse pump-oreli mühin-vihin-kahin laulude taustal. Nii tore ei ole kõike enda alla mattev standardsuupill mitmes palas. Elvisel on hea hääl, kena laulukirjutusoskus ja seaded on enamasti lopsakad ja lustlikud, ei ole liiga silutud trubaduurimuusika nagu Ed Harcourt. Puudu on veel oma näost. Siin on natuke Sufjan Stevensit, natuke M. Wardi, Iron & Wine’i, isegi Fleet Foxest, rääkimata veteranidest Cohenist Dylanini. Õnne soovime Elvisele siis, kui võib öelda, et keegi kõlab nagu Elvis Perkins.

Valner Valme

Elvis Perkins
In Dearland
(XL)

Hinne 3
-------------------------------------------------

Lihtsuse ilu

Jazzkitarrist Frisell siirdus americana radadele tosin aastat tagasi, mil ta vahetas sofistikeeritud keel-põses-stiili lihtsama, maalähedasema ja meloodilisema vastu. Friselli best-offidest esimene on maiuspala lihtsa ja loomuliku ilu ihalejaile, eriti neile, kes otsivad ja leiavad seda ilu akustiliste ja elektrikitarri helides. Plaat pakub leebeid ja elementaarseid, ühegi liigse iluripatsita tõlgendusi autentsest ameerika kantrist, bluusist ja folgist, lugudest nagu Hank Williamsi «I’m So Lonely I Could Cry», John Hiatti «Have A Little Faith In Me» või traditsionaal «Shenandoah».

Joosep Sang   

Bill Frisell
The Best Of Bill Frisell vol.1. Folk Songs (Nonesuch)

Hinne 4

-----------------------------------------------

Esitatud eesti jõududega

Pärdi ja ECMi värskeim koostöö sisaldab uut muusikat ja vanemate teoste uusversioone aastatest 2000-2007. 21. sajand on lisanud Pärdi muusikasse dramaatikat, ehmatavaid dünaamilisi kontraste ja muusika tüünet pealispinda marrastavaid dissonantse. Sellega seoses saab rääkida ka kui mitte suuremast, siis teistsugusest mõjust, mida suurele koosseisule (ERSO ja Filharmoonia Kammerkoor) kirjutatud muusika kuulajale avaldab. Reljeefse, klaari ning südant ja mõistust tasakaalustava esituse eest kannab hoolt dirigent Tõnu Kaljuste, kellele on ka plaadi nimiteos pühendatud. Album sisaldab veel kompositsioone «La Sindone», «Cecilia, vergine romana», «Da pacem Domine» ja «Mein Weg». Selle lõpus kõlab lohutava, voogava keelpillikõlaga reekviem Presidendile – «Für Lennart in memoriam» Tallinna Kammerorkestri esituses.

Joosep Sang

Arvo Pärt
In principio
(ECM)

Hinne 5

---------------------------------------------

NYC cosmic-disco Staar

Alles see oli, kui DFA alt ilmus 2005. aastal John McLeani debüüt «Less Than Human», mis rebis end tantsumusatabelites hitiga «Crush The Liberation» kohe nii meedia kui klubimusa tippu, kus ta terve hooaja väärikalt vastu pidas. Ei saa öelda, et see plaat tänasega oma aja ära oleks elanud – pigem vastupidi! Sedasi kõneleb ka uue albumi helikeel. Kui lüürika tuleviku teemale keskendub, mis eriti maitsekalt sämplite, rütmide ja analoogsündigruuviga kokku on miksitud, siis «One Day», milles laulab MacLean koos Nancy Whangiga, räägib pigem suurlinlikust telefoniromantikast, mida saadab puhas drum-snare-bass line, mis kuulamisel kindlasti võimsat muusikakeskust eeldab! Head muusikat tehakse ainult siis, kui tuntakse selle juuri. «No Time» on ehe näide 90ndate acid house’i perioodist, mis läbiva judinana loos kõlab. «Just because your body is human, you don’t have that much to offer». Nõnda kõneleb Juan MacLeanilt, mis kulub igale auto- ja saatejuhile ning kahtlemata minule ära. Seda kinnitab eelviimane lugu nimega «Human Disaster».

Risto Kozer

The Juan MacLean
The Future Will Come (DFA)

Hinne 5

------------------------------------------------------

 Tuleb Rabarockile

Peagi meiegi maale sattuva ameerika neliku plaat räägib selget keelt – Static X pole bänd, mida plaadilt kuulata. Vaid kuskil suitsuses andergraundklubis, õige publiku ja õige joovastumise juures saab mõjule pääseda see monotoonsus instrumentidel ja vokaalpartiides, mida jätkatakse sealt, kuhu Rob Zombie selle žanri 90ndate viimastel aastatel pooleli jättis. Pärast bändi üles keerutatud helipilve läbimist jäävad meelde gruuvilugu «Terminal» ja tõhus peolugu «Stingwray» oma vähese (kuid siiski piisava) eristuvusega, üksikud laialipillatud kitarrisoolod, mis stiiliväliselt hevilikuna sellesse suppi arusaamatuid maitseaineid loobivad, ning loomulikult kaver Mötley Crüe 26 aasta vanusest hitist «Looks That Kill».

Jüri Tarkpea

Static X
Cult Of Static
(Reprise)

Hinne 2

------------------------------------------

Elektrooniline orelipsühhedeelia Soomest

Teine album psühhedeelselt post-rock-bändilt Shogun Kunitoki, mis aastal 2005 esines ka Eestis. Shogun esitab retropsühhedeelset krautrock’i ja minimalismi sugemetega instrumentaalmuusikat, mille puhul torkab kõrva heliline primitivism. Kasutatakse põhiliselt vanu elektrioreleid ning arhailisi toonigenekaid ja ringmodulaatorit. Krautrock’i mõjudega bände on tänapäe-vases muusikas palju. Samas kõlavad nad teistega võrreldes huvitavalt. Teistest, kes teevad kas pikki monotoonseid kitarrijämme või üritavad arvutiga emuleerida vanade tegijate tunduvalt kohmakama tehnoloogia abil tehtut, eristab Shoguni hüpnootiline analoogorelisaund, mis kõlab pisut rohmakalt. Ent siiski on see saund inimlik ja soe. Samas kompositsioonilises mõttes ootaks selt kollektiivilt enamatki. Loodetavasti bänd jõuab veel areneda huvitavamatesse suundadesse.

Erki Hõbe

Shogun Kunitoki
Vinonaamakasio (Fonal)

Hinne 3

-------------------------------------------------

Kaemuslik nokitsemine

Projektansamblina tegutsev Halo III on üks paljudest Erki Meisteri muusikalistest ettevõtmistest. Vahelduseks koorijuhtimisele kutsub Meister aeg-ajalt kokku sõbrad ja salvestab nendega plaate. Kui Meisteri teised projektid (Päikesejänkud, Pronkssõdur, Primitivistid) on tehtud rohkem pulli pärast, siis stiililiselt mitmekülgsem Halo III on tõsisem. Augustis ühel Haapsalu pöö-ningul üles võetud mahedatele ladina-ameerikalikuks kiskuvatele rütmidele lisavad värve Kalle Kleini alati nauditavad saksisoolod ja Indias diktofonile jäädvustatud mõistatuslikud helid. Tekstid pärinevad Meisterilt ja luuleklassikast. 

Lauri Leis

Halo III
Halo III
(King Kong Plaadid)

Hinne 3

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles