Julmad, kuid tõesed mängud
8. märts 2013, 13:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homme esietendub Von Krahli teatris «Bloody Mary», mille on kirjutanud ja lavastanud Kertu Moppel. Mängivad Erki Laur ja Tiina Tauraite n-ö Krahli vanast bändist ja Tõnis Niinemets ja Ott Kartau.
2006. aastal lõid ja lavastasid Laur ja Tauraite tantsuetenduse «Erki ja Tiina». Jäi plaan teha loole draamavormis järg «Erki ja Tiina 2», ja kaua otsiti sobivat teksti. Ei leitud. Lõpuks leiti näidend, mis klappis täiuslikult. Kertu Moppel pakkus Krahli juhile Peeter Jalakale oma teksti.
«Enne olime käinud näitemänguagentuuris tekste otsimas,» rääkis Erki Laur, «lugesime mitmeid eesti autoreid. Ükski tekst ei tundunud selline, millele tahtnuks oma südameverega alla kirjutada. Kui ma aga lugesin Kertu teksti, siis tundsin, et iga sõna puudutab, see lausa jahmatas.»
Kaheinimesetükist kujunes mäng neljale, nii et mitte klassikaline ABBA-koosseis nagu Edward Albee näidendis «Kes kardab Virginia Woolfi?» ja nagu sügisel draamateatris esietendunud Yasmina Reza «Hävituse inglites». «Kui slogan välja mõelda, siis «Bloody Mary» kohta võiks öelda: Michael Haneke «Funny Games» kohtub «Virginia Woolfiga»,» iseloomustab Laur. «Kui kõik hästi läheb, siis Moppeli ja meie tükk on Eesti «Funny Games». Lahkame sama tõsidusastmega probleeme.»
Ja need ei ole abieluprobleemid, vaid küsimus on: mida sa üldse oma elus teed? Kuidas olla autentne jne. Laur seletas, et prooviperioodi eesmärk oli viia asi võimalikult tõsiseks ja kasutada ainult raskeimaid teid. Välistada kõik lihtsad psühholoogilised käigud. Viia materjal inimese lagunemiseni välja. Ja panna see konstruktsioon katarsise kaudu jälle kokku tagasi.
«Kasutame kõike,» lubas Laur. «Relvi, kirveid, aga kõige valusam nuga on ikkagi psühholoogiline seisund.»
Kõik kokku kõlab nagu vana hea Krahl? «Selles suhtes küll, et üritame Erkiga esindada kriitilist meelt loomise juures,» vastas Tiina Tauraite. «Mis puutub aga koostöösse nooremate Krahli näitlejatega, siis kummaline on, et vanusevahe on ainult kümme aastat, aga me näeme elu ja kunsti täiesti erinevalt. Nooremal generatsioonil on nii õnnelik lapsepõlv olnud, et nad ei tea, et selle kõrval, et rääkida, kui hästi mul läheb, ja nalja teha, on veel teine viis asjadest rääkimiseks. Meile, vanematele Krahli näitlejatele, on omane urgitseda enda sees.»
«Me oleme nagu vanad haiged inimesed,» muigas Laur. «Selles mõttes aga vana Krahl, et ansamblitöö oli endiselt meetodiks. Põlvkondade erinevus tegi asja natuke keerulisemaks kui vana koosseisuga, aga ega teatrit ei saagi teha nii, et «meil on tore koos olla». Teater tähendab ikkagi ühendatud anumaid.»
Tauraite lisas, et nad ei saa noorematele kolleegidele ette heita nende noorust, pigem on nii, et iga näitleja peab ise enda kaudu jõudma teada puudutava lahendusteni. «Naljakas on see, et selleks, et olla terav kunstnik, sul peab midagi katki olema,» mainis Tauraite. «Sa pead olema kogenud ebaõiglust,» täiendas Laur. «Meie erinevus noortega on see, et kui öelda «külaline», siis üks mõtleb, et oi, kui vahva, ja teine mõtleb: kus on püss.»
Tauraite ja Laur leiavad, et noorematel Krahli näitlejatel, praegusel juhul Ott Kartaul ja Tõnis Niinemetsal, on vajalik punk ja pöörasus olemas. «Kõige põhilisem on see,» kinnitas Laur, «et me saame naerda samade asjade üle, samuti tekib ühtekuuluvustunne eituse kaudu: kui me peame labaseks samu asju.»