Kunstiakadeemia graafilise disaini professor Ivar Sakk kirjutab värskes Sirbis, et koolis õpetatakse kirjatehnikat Riho Lahi 1930. aastatest pärit näidislehtede järgi.
Ivar Sakk: ootame käekirjareformi (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmises Sirbis ilmus Jürgen Strandbergi artikkel «Koormav kohustuslik kirjatehnika». Tõenäoliselt tekitab see kirjatükk rohkesti poleemikat. Esimesi kommentaare Postimehe veebis avaldatud Sirbi artikli kohta sai lugeda juba kohe pärast publitseerimist. Oodatult olid need mürgised. Keegi kommentaatoritest ei olnud aga tähele pannud, mida Jürgen Strandberg oma artikliga sihtis: nimelt pole ta ju käsitsi kirjutamise kui niisuguse vastu, vaid vaidlustab mooduse, kuidas seda sunnitakse tegema.
See stiil, vormiloogika, metoodika, kuidas meie lapsi õpetatakse ning meid ennast koolis õpetati, on muidugi ajast ja arust. Samasuguseid lopsakalt keerulisi tähevorme, nagu mina 1969. aastal algkoolis pidin esile manama, joonistas ka minu poeg 2008. aastal. Neljakümne aasta jooksul ei ole mitte midagi muutunud. Paunaga suur A ning vuntsilised K ja T pärinevad otseselt XIX sajandist. Selliste tähevormide kuldaeg oli ornamendi- ja dekoorilembene historitsism. Kalligraafia oli au sees, eriti õitses see Briti saartel, kus üks tuntumaid kauniskirjutajaid oli Alfred Shelley. Tänapäeva arvutikasutajatele tulevad tuttavad ette kalligraafilised fondid Shelley Allegro ja Shelley Andante, mis on nime saanud just selle härrasmehe järgi. Irooniline on see, et XIX sajandi pärandi põhjal käsutatakse meie lapsi XXI sajandil kuulekusele.
Eesti koolikäekirja lugu on läbi uurimata. Katse sellele valgust heita tegi kunstiakadeemia graafilise disaini III kursuse tudeng Johan Kallas oma lõputöös 2010. aastal. Lühikese ajaga palju ei jõudnud: vaid asjakohast materjali koguda ning seda esitada, kuid ka kogutud näited osutusid küllalt kõnekaks, et neid lühidalt refereerida. Oma algkooliaegselt emakeeleõpetajalt uuris Johan Kallas välja, et nõukogudeaegsed näidiskäekirjalehed, mida kasutati kõigis üldhariduskoolides, oli 1930. aastatel valmistanud Riho Lahi, viljakas kooli- ja kirjamees, kes oli õppinud Rakvere õpetajate seminaris. Sealsed pedagoogid olid tsaariaegsed mehed ning Tsaari-Vene kool kandus ka Eesti Vabariigi haridustegelasi pidi uude, iseseisvusaegsesse haridusse. Nõukogude päevil ei tegeldud käekirja kui «ideoloogiavaba» fenomeni reformimisega ning sujuvalt ja probleemideta on Lahi näidislehed liikunud kasutusse nüüdisajalgi.
Vahemärkusena: loomulikult kannab käekiri ka ideoloogilist ballasti. Iga maa kodanikud on õppinud kirjutama eri viisil ning neil on üldjoontes sarnane viis tähtede moodustamiseks. Venelaste käekirja tunneb ära ka siis, kui nad ladina tähtedega kirjutavad, angloameerika, saksa, rootsi ja itaalia koolkonnad on samuti äratuntavad. Ka Eesti oma ajast ja arust sätestatud käekirjaliste tähevormidega annab teadjale infot meie maa arengutaseme ja mentaalsuse kohta.
Kirja välimust on peale esteetiliste eelistuste alati mõjutanud tehnoloogia. Eesti koolikäekirja välimus on seotud omaaegse kirjutusvahendi metallsulega. Neid tindipotti kastes oli vajalik moodustada võimalikult pidev joon, et ära kasutada kogu tindi hulk, mille sule kumer ots oli salvestanud. Tindi kogumist soodustas ka pragu sule tipus, mis omakorda lubas teha joonepaisutusi, kui sulele tugevamalt vajutada. Seotud käekiri oli tingitud metallist sulest. Ma ei ole kindel, et tähtede sidumine kiirendab kirjutamist. Lihtsalt sulge üles tõstes võis kogemata tindipleki poetada. Samuti ei olnud võimalik terava sulega teha liigutusi alt üles – see poleks libisenud, vaid paberit kraapinud. Pole juhus, et käekirjareformid leidsid Euroopas aset 1960. aastate alguses, kui pastapliiats vallutas maailma. Enam ei olnud põhjust vältida joone tõmbamist alt üles ning tähtede eraldi jätmist. Kuuekümnendatel viidi koolikirjareform läbi näiteks Saksamaal ja Hollandis.
Mäletan oma 1970. aastate kooliajast segadust, kui V klassis inglise keele õpetaja seletas, et Suurbritannias on «teistsugused tähed» ja õpetas kirjutama lihtsamaid majuskleid. Just olid ju need õiged selgeks saanud! Loomulikult ei olnud inglise tähed teistsugused, seal oli lihtsalt käekirjareform juba läbi viidud. Sestpeale läksingi «inglise tähtedele» üle, võib-olla läänelikkuse igatsusest, aga pigem ka sellest, et oli lihtsalt kiirem kirjutada. Briti kiri oli seotud. Eraldiseisvate tähtedega kirjutama õpetati lapsi pigem Prantsusmaal.
Otsekui mõistes, et uus kirjutusvahend ei tingi enam arhailist tähtede moodustamist, keelas haridusministeerium 1970. aastatel algklassides pastaka kasutamise. Lubatud oli vaid täitesulepea. Seegi oli juba tõeline kosmos, sest koolipinkide päitsis oli säilinud veel ümmargune ava tindipoti asetamiseks. Tänapäevalgi ei luba eesti pedagoogika algklassides pastapliiatsit, soositud on tindipliiats.
Käekirja probleem oleks võib-olla vähem tähtis, kui see ei puudutaks iga eestlast: nii neid, kes seda just praegu koolis õpivad, kui ka neid, kes on nende vanemad. Kirjatehnikale kulub aega ja töömaht on väikesele inimesele üüratult suur. Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima. Põhjenduseks tuuakse, et tänapäeva noorem sugupõlv on niikuinii käeliselt kohmakam, mille tõttu tuleb neid selle tegevusega «järele aidata». Loomulikult on peenmotoorika otseselt seotud aju arenguga ning keegi ei väidagi, et arvuti võiks inimese eest kirjutada, kuid on võimalik, et laste vastumeelsus selle tegevuse vastu on seotud vananenud esteetika pealesurumisega. See, kuidas käekirja reformida ja milliste maade kogemusi selleks kasutada, vajab kindlasti uurimist. Kas õigem on kirjutada tähti eraldi või sidusalt, ent lihtsamate vormidega? Või kombineeritud moel? Kuid selge on, et koolikiri vajab uuendamist.
Omaette on veel nn trükitähtede ja kirjatähtede ehk suur- ja väiketähtede teema. Ei ole loogiline, et kooliaabitsas alustatakse groteskkirjas suurtähtedega, kui lapsed on näinud hulgaliselt antiikvas väiketähti arvutis, teleekraanil ning tänaval. Hollandi tüpograaf Gerard Unger väidab, et plokk-kirjas suurtähed on raskemini loetavad kui antiikvatähed ning tekitavad lastes lugema õppimisel segadust. Miks meie aabitsad on suurtähtedega, ei ole loogiliselt põhjendatud. Kuid üks asi korraga – käekirjareform on praegu olulisem.