Korraga hümn ja reekviem väikesele inimesele

Rein Veidemann
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vana klouni traagika on Andrus Vaariku esituses ehe ja liigutav.
Vana klouni traagika on Andrus Vaariku esituses ehe ja liigutav. Foto: Siim Vahur

Prantsuse tänapäeva mängitavama autori Lagarce’i sisenemist Eesti teatriruumi valmistati ette põhjalikult. Ajalehtedes eelnesid artiklid autorist, tema loomingust ja tähendusest.






Eelkommentaarid olid nii raadios kui TV-s, Elmo Nüganen jagas intervjuusid. Sõnaga, ootus kruviti kõrgele, mis tegi ettevaatlikuks. Äkki puhvitakse üles midagi, mis tegelikkuses osutub triviaalseks.

Valgustustöö osutus siiski asjakohaseks. Saime teada, et «Meie, kangelased» on aidsi surnud Lagarce’i hüvastijätuteos, tema Kafka-kiindumuse tunnistus, dialoog Kafkaga või tolle kohe eesti keeles ilmuvate «Päevikute» dekonstruktsioon, samas pühendusteos Molière’i «Ebahaige» näitlejatele ning Lagarce’i enda rändnäitlejate trupile La Roulotte. Saime teada sedagi, et teost tuleks käsitada hoopis suurema üldistusena kui üksnes näitlejate saatuse draamana.

Sellise ettevalmistuse ja ootushorisondiga saigi siis esietendusele mindud. Ja ei pidanud pettuma. Vastupidi, teatrisündmuse ettekuulutus pidas paika.

Kuna näitemängu ainuke remark tegevuskoha kohta on kohe selle alguses ja pole isegi vaatusteks lõikumist, rääkimata autori juhtnööridest tegelaskujude väljajoonistamise kohta, jätab see lavastajale vabad käed, aga ka suure vastutuse.

Nüganen näib toetuvat selle tähenduse esiletoomisele, mille Kafka on oma «Päevikutes» kirja pannud 22. oktoobril 1911 ning mille võtmelisusele näidendi mõistmisel osutab ka Patric Le Beouf artiklis «Näidendi «Meie, kangelased» kirjutamisest: dialoog Kafka ja Lagarce’i vahel». «Kaastunne, mis meil on nende näitlejate suhtes, kes on nii head ja kellele ka muidu ei saa osaks kaugeltki küllalt tänu ja kuulsust, on tegelikult vaid kaastunne paljude õilsate ja ennekõike meie endi pingutuste kurvale saatusele.»

Nüganeni polüfoonia


Tõepoolest, alates etendust sissejuhatavatest kujunditest (vaatajad sisenevad saali läbi näitlejate garderoobi ja mängupaiga ning Suure Kõrtsi – viimasesse kogunevad näitlejad ka pärast etendust, jättes miimide või marionettidena poosidesse tardunult mulje vahakujude muuseumist) ja lõpetades Nüganeni lavastajarepertuaari tsitaatidega («Karinis ja Indrekuski» kohatav garderoob, «rivitants», bakhanaal) – kõik see on kutsutud võimendama ühelt poolt ülistuslaulu väikesele inimesele, kelle hirmud, kired ja lootused on eksistentsiaalses plaanis ometi määratu suured.

Enamik inimkonnast koosneb ju «väikestest inimestest», kes peavad kannatama ja ära seedima kogu selle maailma häda ja viletsuse – mis enamasti sünnib neist sõltumata nende selja taga «suurte» tahtmisel või hullusest. Nende päralt jääb lootus kodule või hingerahule. Ja selles kannatamises ja lootuses on nad suured – väärt hümni.

Teiselt poolt on see kõik aga ühtlasi reekviem koost lagunevale, katastroofi poole sööstvale maailmale. Nüganeni rohkest sümboolikast rõhutan siinkohal kahte: kohvreid ja rongivaguni magamisasemeid, mis meenutavad väga gaasiahju ootavate juutide lavatseid Auschwitzis või Buchenwaldis, ja etenduse lõpp­akordina valgusfookusesse tõstetud loorberipärga – au ja mälestus ühes kujundis, taustaks üha paisuv ülev muusika.

See on ajuti kakofooniaks paisuv, siis ansambliks taanduv, siis dialoogideks pingestuv paljuhäälsus, mis siit vastu vaatab – polüfoonia, mis näib juhtivat Nüganeni taotlust näidendi sõnumi esiletoomiseks.

Enda kohta võin öelda – seekord oli katarsiseks kaastunne, aga ka enesehaletsus, jõuetuse tunne sellest, kui vähe meist sõltub, kui juhuslike ja ohtlike jõudude meelevalla all me elame oma ainukest elu. Ja et me selles ainukeses elus suudame või võiksime suuta jääda inimeseks – see teebki meist kangelased.

Näitlejate meisterlikkus


Kuna kogu etendus on üksainus misanstseen – algusest lõpuni on kõik 11 näitlejat laval –, siis esitab see nii lavastajale kui ka näitlejaile kõrged nõudmised. Milline füüsiline koormus neile ootamatute tempovahetuste tõttu langeb ja millist väljendustehnikat pikkade ning sõnastuslikult ja mõttelt tihedate repliikide edastamiseks on vaja!

Lausa imetlust väärivad on Aleksander Eelmaa ja Helene Vannari, Epp Eespäev ja Külli Teetamm, Andres Raag ja Tõnn Lamp, Piret Kalda, Andero Ermel ja Peeter Jakobi – kõigil neil jagub mingi oma nipp püsimaks kogu aeg pildil. Mis mi­sanstseenis on ju põhimõtteliselt vägagi raske. Aga säravate lehekülgedena oma näitlejabiograafiasse võivad kirjutada oma rollid ka Anu Lamp ja Andrus Vaarik proua ja härra Tšissikuna.

Vana, kuid inimliku väärikuse säilitanud klouni traagika on Vaariku näol meie ees kogu selle eheduses. Ainult kolmele paljudest stseenidest olgu siin osutatud, kus see võimsalt esile tuleb. Esiteks stseen, kus Tšissik nõutab trupi juhilt oma naisele suuremat rolli ja demonstreerib, kui hästi suudab tema naine mängida hulluks minemist. Vapustav tummstseen!

Teiseks kulminatsiooniks on Tšissiku meelekindlus, millega ta jätab andmata allkirja paberile, mis mõistaks ta vanaduses vaesusesse. Muide, äärmiselt aktuaalne tänases Eestis nn pensionisammaste kontekstis.

Ja kolmas stseen on näidendi lõpus – taas kord tummstseen –, kus Vaariku Tšissik kuulab, kühmus, endasse pöördunud kannatuse, aga ka kaastundest nutma ajava väärikusega, kuidas naine vaatamata tema naeruväärsusele teda ikka veel armastab, sest et ammuses armastusavalduses ilmutas ta mees sellist ausust, mida tänasest maailmast pole enam leida. Braavo!

Seesama «Braavo!» kuulub ka kogu näitetrupile.

Uuslavastus
Jean-Luc Lagarce
«Meie, kangelased»

Lavastaja Elmo Nüganen. Kunstnik Vladimir Anšon. Kostüümikunstnik Reet Aus. Muusikaline kujundus Jaak Jürisson ja Riina Roose
Esietendus Tallinna Linnateatris
9. mail

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles