/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg)
Kui päevalehtedele omases formaadis teatrikirjutised (lühikesed ja suhteliselt kiiresti tekitatud) on esmajärjekorras pigem teatrit üldisemalt populariseerivad ja mõnevõrra asjatundlikumalt platvormilt vaatamissoovitusi andvad või lavastuse eest hoiatavad, siis väikeste saalidega Tallinna Linnateatri permanentselt välja müüdud etenduste puhul on sellises kontekstis kirjutatu üsna väikese kasuprotsendiga.
Seda enam, kui lavastus, näiteks «Kolm vihmast päeva», esietendus üle kuu tagasi ja järgmine etendus, kuhu teoreetiliselt võimalik pilet saada, saabub rohkem kui kuu pärast.
Kaval kontseptsioon?
Kuigi vohav märge «välja müüdud» linnateatri etenduste puhul ei tähenda vaikimisi kvaliteedimärki (ja ega peagi tähendama), on linnateatril siiski mingi kindel latt, millest altpoolt reeglina läbi ei minda. Ega ei mindud ka nimetatud lavastusega, kuigi – ja olgu see hinnanguline – piisaks siinse leheruumi täitmiseks ka muhedast ja säilitusaineteta margusmikomägilikust muljendist. Aga see selleks.
Diana Leesalu lavastusele pole kerge küüsi taha ajada ning ühest küljest on see muidugi lavastust vääristav aspekt, teisalt aga mitte. Et lavastus on justkui nii hermeetiline, nii et selle näilise lihtsuse, isegi naiivsuse taga võib peituda mingi kavalalt kodeeritud kontseptsioon, mis sisaldab endas «kohe kolmekümnesteks» saavate hoiakuid ja arusaamu. Ja neid ka teatrikunsti suhtes, kui lavastusele metetasandilt läheneda. Tekibki kahtlus, kas seebiooperliku põlvkondadevahelise suhte- ja suguluskuusnurga (koos klassikalise armukolmnurgaga) kontseptsioonitus on kontseptuaalne või lavastaja tööd tuleks siiski nimetada pigem ja sõna otseses mõttes näidendi lavale panekuks.
Esimesel juhul, nii paradoksaalne kui see ka pole, tunnetame kontseptsiooni ja seeläbi, kui hästi läheb, kogeme, näiteks tänu tinglikkusele, ka midagi sellist, mis on olulisem ja suurem kui näitekirjaniku elutu sõna. Kahjuks lahustus Leesalu pea täielikult loo jutustamises ning tulemuseks on paraku igavalt korralik ja steriilne, kuigi heale paberile trükitud rääkiv postkaart Ameerikast.
Väljakutse näitlejatele
Sellistel puhkudel kerkivad tihtipeale esile näitlejatööd ning nende esile kergitamist või esile jätmist ongi võib-olla lavastaja kontseptuaalsena näinud. Kuigi Greenbergi näidend, mis räägib loomisest ja armastusest tekkinud valudest, mis omakorda on sünnitanud (peale laste) hilisemaid konflikte eluloolisel ja majanduslikul tasandil, ei vaatle just mingi märkimisväärse tõsiduse ja sügavusega põlvkondadevahelisse mõistatusse, nagu lavastust reklaamitud, pakub see siiski just näitlejatele üsna tänuväärset tööd.
Kolme näitleja kehastumist erinevates vaatustes nii vanemateks kui ka lasteks võiks nimetada väljakutseks. Iseenesest mõista ei saa selliseid kaksikrolle luua paksudes värvides ja sellest on osatud ka hoiduda. Seda enam, kui Mikk Jürjens, Priit Pius ja Maiken Schmidt peavad oma vanemaid esitama sama noortena, kui nad ise esimeses vaatuses olid.
Ma pole päris veendunud, kas näitlejatel õnnestus ehitada sild põlvkondade vahele, küll aga tuleb tunnistada, et sild lava ja saali vahel tekkis paaril korral tõesti ja võib-olla tänu nendele kordadele leiab see lavastus hämaras teatriloolises tulevikus ka äramainimist.
Richard Greenberg
«Kolm vihmast päeva»
Lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Marion Undusk, helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin, valgustaja Priidu Adlas.
Mängivad Maiken Schmidt, Mikk Jürjens, Priit Pius.
Esietendus 23. veebruaril Tallinna Linnateatri väikeses saalis.