Põhjamaised Dostojevski ja Raskolnikov

Jaan Martinson
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatublogi
Raamatublogi Foto: Raamat

Kindlasti ei saa Karin Fossumit pidada põhjamaiseks Fjodor Dostojevskiks. Sest üks on Dostojevski, teine Fossum. Mõlemad head kirjanikud, ja erilised. Küll aga ühendab neid teema: kuritöö ja karistus. Kusjuures mitte füüsiline karistus, vaid hingeline.

Charlo on oma eluga põhjas. Mängusõltuvuse tõttu. Abikaasa siitilmast lahkunud, tütar isa juurest põgenenud, mänguvõlad kaelas, tööd ei ole. Oli, aga sõltuvus ajas näpud firma rahakotti.

Erinevalt Katku Villust – kui asjale tammsaarelikult läheneda – pole Charlos sedavõrd meest, et end ohvriks tuua. Küll aga saab ta jagu vanadaamist, Harriet Krohnist ning täidab taskud piisava summa rahaga, et tasuda võlad ja teha tütrele unelmate kingitus – hobune. Muide, tütre aastatepikku kogutud hobuseraha pani Charlo minevikus tuuri ja mängis maha.

Niisiis on elu ühtäkki lill. Isa ja tütar on taas lähedased, on ka tööd.

Paraku pole uurija Konrad Sejeril, kes Harriet Krohni teise ilma mineku tagamaad südameasjaks võtab, jäänud ükski kuritegu lahendamata.

Ja lõpuks jõuabki asi sinnamaani, et järgneb karistus. Üht-teist on Charlos ja Rodion Romanovitš Raskolnikovis ühist, üht-teist mitte. Ei soovi tänapäevane Raskolnikov patulunastust, sest juhtunu oli tema arvates paratamatus, pigem mõistmist. Ja jumala juurde põhjamaine Raskolnikov ei jõua.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles