Ruth Rendell taas oma parimas kuues. Või hoopis Barbara Vine? Sest just Vine’i nime all avaldab briti mõrvaleedi psühhoromaane, mis jäävad krimižanrist sügavuse tõttu väljapoole.
Elamine väljaspool tegelikkust on surmav
5. aprill 2013, 16:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui tahta väga täpne olla, peaks kaanel ilutsema ilmselt kaks nime – nii Rendell kui Vine – sest tegu on halli tsooniga: raamatus avaneb psühhopaadi olemus seestpoolt.
Õigupoolest on teos pisut hirmuäratav, sest näitab, kuidas unistustes elamine viivad sundmõteteni ja sealt edasi vaimu lagunemiseni. Kuidas soov mitte leppida olemasolevaga ning ajada mõtteis taga kuulsust, viivad pealtnäha normaalse inimese ebanormaalsuseni. Kuidas iidoli(te) ihaldamine muudab reaalsuse ebareaalsuseks.
Mix Cellini eksisteerib enda kujundatud maailmas, pühendades vaba aja kurikuulsa sarimõrvari John Christie eluloo uurimisele, unistades kuulsaks saamisest ja abielust kauni modelliga. Ihalusi taga ajades ja iidolist eeskuju võttes muutub ilus elu ühel hetkel õudusunenäoks, ent eksistents ebareaalsuses ei lase reaalsust märgata.
Ent on ka teine liin: üht ohvritest, vananevat daami, kel raamatutes kirjeldatu ja noorusmälestused tunduvad reaalsemad kui tegelikkus, näidatakse pigem kurjategija hingesugulasena.
Ja siit moraal: mida peaks tegema, et elada tegelikkuses?