Saksofonilegendil on üks hea plaat järgnenud teisele, maailmakuulsad kontserdipaigad on teda võõrustanud, tunnustust on üha kuhjunud.
Charles Lloyd tuleb silmadesse sära tooma
15. aprill 2013, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jazzkaar toob jälle kevade, kui kasutada üht pika eaga festivali vana hüüdlauset. Ja jälle toob ta siinsele lavale Ameerika saksofonisti Charles Lloydi. Kuid «jälle» pole mitte nurinavarjundiga öeldud, vaid selle sõna toon peaks edastama rahulolutunnet, et õnnestub taas kuulda sellise mõõduga meest musitseerimas.
75-aastane Lloyd on praegu üks üleilmse džässmuusika tõelisi suurkujusid. Ja mida aasta edasi, seda rohkem ta on, sest neid, keda elukaar ja muusika on kõrgeks kasvatanud, jääb tema ümber üha vähemaks. Tähed varisevad. See on üks elu paratamatusi. Kuid muusika jääb, kui ta kuulajates edasi heliseb – kui seal on see «miski», mida vaim vajab.
Lloyd on üks nendest, kelle kohta kirjutistes vilksab juba väljendeid nagu «elav legend» või «vanameister». Ta on teistele suunanäitaja ja nii mõnigi noor muusik kuulab tema musitseerimist teritatud kõrvaga, et püüda sealt midagi niisugust, millele ise toetuda.
Umbes samamoodi kuulas Lloyd 1960. aastatel ise noore mehena John Coltrane’i saksofonimängu ja üritas mõista, miks see muusika temasugust inimest nii tugevasti, pealaest jalatallani haarab. Võib oletada, et õppimine ja inimesena täiustumine on tal kestnud kogu senise elu, sest Coltrane’i puhul kuulus muusika juurde ka sfäär, mis jäi teisele poole noote ja reaalseid helisid.
Lloyd otsekui järgnes sealt tulnud kutsele, muusika tuli kaasa ning see kõlas erakordselt ja huvitavalt. Nii võimsalt, et see võis muuta maailma ja elusid.
Muusika tervendab
Lloyd usub sellesse ja teab, et ka tema enda muusika suudab vahel korda saata mõne väiksema imeteo. Aga mitte isoleerituna muust muusikast, vaid see toimub ühes suuremas helide sfääris, kuhu muusikaelamus aitab kuulajal siseneda.
«Muusika muudab õhumolekule. See võib minna otse südamesse, ilma sõnade vahenduseta, ja suudab sügavalt puudutada kuulaja hinge,» selgitas enne Euroopa-reisi oma maakodus viibiv saksofonist, kui küsisin selgitust tema veebilehel leiduva tervitussõnumi kohta, kus jääb kõlama mõte, et muusikal on tervendav vägi.
«Mitmel pool maailmas on inimesed pärast kontserte astunud mulle ligi ja rääkinud, kuidas üks või teine minu plaat on aidanud neil üle saada sõjakoledustest või haigusest. Ning tihti on just muusika aidanud neil kergitada vaimu välja masendusest.»
Otsi inimest
Lloyd ütleb, et tal on nende muusikasõprade juttu lihtne uskuda, sest ka ta ise on inimesena palju kordi tundnud muusika tervendavat väge.
«Muusika on alati olnud minu innustajaks ja lohutajaks. Just seda loodan musitseerimise kaudu pakkuda ka teistele inimestele. Kui mul on sellele maailmale midagi anda, siis loodan, et just seda.»
Billy Higginsi nime mainimine toob Lloydi mõtetesse veel rohkem päikest. Tosin aastat tagasi teisele poole lahkunud trummariga oli tal mitu aastakümmet rohkesti kokkupuuteid muusikuna, kuid vanemas eas leidis ta Higginsis hingesugulase ja parimatest parima sõbra.
Lloydi sõnul oli tegemist ühe ilusa hingega, kelle tegevus muutis kõigi elu siin maa peal paremaks. Saksofonist peab seda episoodi oma elus kui kooli lõpetamiseks, mis annab viimase vajaliku lihvi.
Üks, mida ta Higginsiga jagas, oli vaimse pooluse ihalus muusikas. Nimetatagu seda otsinguks või millekski muuks, kuid Lloyd lausub, et see ja muusika – mõlemad lahutamatult koos – on talle elus kõige olulisem.
«Mulle on see nii. Ma ei saa rääkida teiste eest, kes võivad pidada muusikat meelelahutuseks. Kuid minul on nii, et iga kord, kui ma mängin, ma nagu külvaksin üle kogu universumi seemneid – iga noodi lähetan atmosfääri armastusega.»
Need on kõrge lennuga sõnad ja mõtted. Sama kõrgelt lendab Lloydi praegune muusika, mis paarkümmend viimast aastat on avalikkuse ette ilmunud plaadimärgi ECM all – sealsamas, kus on ka Arvo Pärdi muusika salvestuste n-ö kodu.
Ilusad sõnad, millel on ka muusikaline tagatis, on Suure Muusiku vääriline jutt, mis ühtlasi selgitab pisut, miks muusika kvaliteedikontrolli kehastavad kriitikud Lloydi loomingulisi püüdlusi ja musitseerimist nõnda kiitvalt esile tõstavad. Tal on, mida helidega öelda, ja see ütlemine jõuab inimestele kohale.
Muusiku käänuline tee
Aga küsimus isikliku panuse kohta džässmuusika ajalukku – nii nagu saksofonist ise seda näeb – toob Lloydi väljendusse väikese tõrkuva noodi. Polevat tema asi sellest rääkida.
«Las räägivad sellest džässiajaloo uurijad. Ainus, mida mina tean, on, et minu muusikaarmastus on sama sügav ja kõrge kui ookean.»
Ja see on eluaegne armastus. Saksofonist mäletab, et ta oli vaid seitsmene, kui ema viis ta pärast üht kontserti lava taha, et poiss saaks lähedalt näha muusikuid, kelle kunst teda võlus. Nood naersid, kui kuulsid, et mehehakatis tahab muusikuks saada. Tema emale loeti sõnad peale, et püüdku poisist ikka arst või jurist koolitada, sest muusikuelu polevat suuremat asi.
Teel muusika poole ei pidurdanud Lloydi ükski hoiatus ega takistus. Ta oli veel üpris noor, kui võis ennast pidada juba kutseliseks muusikuks.
«Mul oli õnn tulla ilmale Memphises, kus on rikas jõekultuur,» räägib Lloyd. «Aga samamoodi olen ma tänusidemega seotud nii New Orleansi kui ka Chicagoga. Ma õppisin ka Duke Ellingtonilt ja teistelt suurtelt muusikutelt, kes käisid Memphises mängimas. Samuti oli bluus mulle suureks innustajaks.»
Nooruses mängis Lloyd elatist teenides palju rhythm’n’blues’i ja sai sellest kehalähedase muusikatunnetuse. Seejärel innustus ta 1960. aastatel sarnaselt paljude noorte saksofonistidega Coltrane’i mängust. Kui kümnendi teisel poolel toimus noorsookultuuri plahvatus ja muusika oli üks selle olulisi komponente, siis kõlas Lloydi mängitu juba nõnda, et selles oli kehaenergia liitunud Coltrane’i hingestatusega.
See laine kergitas Lloydi äkki kõrgele. Tema väga noortest muusikutest bänd mängis hiigelfestivalidel, publikuks kümned ja kümned tuhanded. Kriitikud hullusid tema lugu «Forest Flower» kiites ning temast sai üleöö kuulsus. Lloyd oli siis üks džässmuusika uutest häältest.
Just sellele kõrghetkele sattus ka tema esimene kontsert Eestis. 1967. aasta mais mängis imelike juhuste ja kokkusattumiste kaudu raudse eesriide taha põiganud Charles Lloydi kvartett Tallinnas Kalevi spordihallis legendaarse kontserdi, millest said Willis Conoveri džässisaate kaudu Ameerika Hääles teada fännid üle kogu ilma.
See sündmus viis Tallinna hetkeks maailmakaardile ja ülemäärase tähelepanu tõttu saadeti kontserti võõrustanud Tallinna Rahvusvaheline Džässifestival hingusele.
Lloydi kvartett kihutas üle õla vaatamata järgmisi kontserte andma ning võib-olla olekski Tallinna-kontserti jäänud meenutama vaid seda sündmust kurioosumina kirjeldav artikkel džässiajakirjas Down Beat, kui mõni aasta hiljem poleks ilmunud Eesti-kontserdiga heliplaat «Charles Lloyd in the Soviet Union».
Kontserdijäädvustus tuli välja tuntud plaadimärgi Atlantic all ja selle kaanel oli ka suurelt kirjas, et salvestus on tehtud Tallinnas. Tõik, et ümbrise kujundusse oli peidetud sinimustvalgeid elemente, sai olla tähenduslik vaid vähestele, kelleni see plaat jõudis. Hoopis olulisem oli, et see muusika ise oli hea. See tõmbas tähelepanu ja püstitas Tallinna-kontserdile otsekui ajas kestva monumendi.
Teine tulemine
Kui Jazzkaar 1997. aastal tähistas 30 aasta möödumist kurikuulsast Tallinna festivalist, saatis Anne Erm kutse ka Charles Lloydile. Veidi üllatuslikult selgus, et mees teab, mäletab ja hoolib. Talle oli hinge läinud eestlaste vabadusepüüdlus, millest oli talle kõrva sosistades aimu antud juba 1967. aastal. Ja ta ise oli vahepeal muutunud.
1960ndate Lloyd oli üpris egotsentriline tüüp. Vähemalt nõnda on teda kirjeldanud mõned kaasmuusikud. 70ndatel jäi tema karjäär vinduma ja ta lahkus areenilt. Pikka aega polnud Lloydist peaaegu midagi kuulda, kuni päris 80ndate lõpus üllatas ta kõiki uue heliplaadiga «Fish Out of Water», mille andis välja ECM.
Nüüd oli temast saanud sügav mõtiskleja ja ka muusika kaal oli hoopis suurem. Selgus, et vahepealsetel aastatel oli saksofonist enda ja maailma üle mõtisklenud, saavutanud uue selguse ja koos sellega uueks häälestanud ka oma muusika.
Sellisena saabus Lloyd 1997. aastal taas Tallinna ja oli laval vaimustav. Veel korra tuli ta 2005. aastal ja andis Kaarli kirikus oma grupiga teise särava kontserdi. 2013. aastal on Lloydi neljas tulemine. Kõik vahepealsed aastad on ta rahulikus tempos kõrgemale ja kõrgemale kerkinud.
Kevad 2013, Tallinn
Vastates küsimusele, mida tal sellel korral Eesti publikule pakkuda on, alustab Lloyd kauge kaarega minevikust ja meenutab oma 1967. aasta bändi, kus mängisid pianist Keith Jarrett, trummar Jack DeJohnette ja bassist Cecil McBee. Kaks esimest on praegu esimese suurusjärgu džässitähed.
Uus kvartett on saksofonisti sõnul sama hea. Bassist Reuben Rogers mängis Tallinnas ka 2005. aastal. Pianist Jason Moran ja trummar Gregory Hutchinson on nooremas keskeas muusikud, mõlemad paljukiidetud ja kõrgest klassist.
Kontserdikava muusika on põhiliselt pärit Lloydi tänavuselt heliplaadilt «Hagar’s Song», pluss mõned vanemad lood.
«See on kontsert, mida Tallinna muusikasõbrad ei tohiks maha magada,» ütleb ta. «Sest see jääb selle kvarteti viimaseks. Jasoni edasine töökalender on nii tihe, et ta ei saa enam kaasa lüüa.»
Kui palju on vanameistril endal energiat ja soovi jälgida muusikavälises maailmas toimuvat? Lloyd ütleb, et ta jälgib uudiseid. «Aga need tõestavad mulle, et õigus oli 19. sajandi India pühakul Ramakrishnal, kes ütles, et maailm on nagu koera rõngas saba. Sa võid küll üritada seda sirgeks tõmmata, aga ega ta püsi.»
Kurvaks teeb teda see, kui koolides kärbitakse loovust arendavaid õppeaineid. Heameelt teeb aga kokkupuude noortes pulbitseva entusiasmiga.
«Mind rõõmustab, kui näen uudishimuliku vaimuga noori, kes otsivad elus vastuseid ja püüavad saada oma pillil nii heaks kui vähegi võimalik. Õpetasin äsja Memphises vaestest peredest noori. Nende näod särasid. See teeb mind väga õnnelikuks.»
Tänavuse Jazzkaare peaesineja tuleb Tallinna, et jagada kuulajatega oma rõõmu.
Charles Lloyd
• Sündis 15. märtsil 1938 Memphises (Tennessee).
• Mängib tenorsaksofoni ja flööti.
• Kuulub tänapäeva džässmuusika elavate legendide hulka.
• Lõi oma ansambliga laineid 1967. aastal Tallinna Rahvusvahelisel Džässifestivalil.
• Viimase paarikümne aasta jooksul on ECM välja andnud 16 tema heliplaati.
• Jazzkaarel esineb juba kolmandat korda.
Allikas: PM