Sodi ja kõmu kõrval ilmub ka väga huvitavaid ajalooraamatuid, kaugelt rohkem, kui neid lihtsurelikele tutvustatakse.
Peeter Olesk: ajalugu kui fakt
/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
15. aprill 2013, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd on üsna järjestikku avaldatud paljude autorite kirjutatud ja Anti Selarti toimetatud «Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg» (Tartu, 2012), Andres Adamsoni «Liivimaa kuningriik» (Argo; Tallinn, 2013) ning Mati Sirkeli tõlge prof Klaus Militzeri teosest «Saksa Ordu ajalugu» (Atlex; Tartu, 2013).
Esimesest ei maksa pimedasse vaimustusse sattuda, sest ta on paraku ebaühtlane. Nendes punktides, kus ajaloo-uurimises korralik väitekiri puudub, on tolles raamatus enamasti tühi auk.
Andres Adamsoni (1964) teos moodustab osa tema filosoofiadoktori väitekirjast (2009) edasiarendatud kujul ning lugemiseks terve epohhi ulatuses.
Andres Adamson esindab juba seda põlvkonda, kellele on taas jõukohane ajalugu kui lahtine meri. Bochumi ülikooli professori Klaus Militzeri (1940) «Saksa Ordu ajalugu» (sks 2005) on tõepoolest ühe institutsiooni või organisatsiooni ajalugu algusest meie päevini, mil teda võiks nimetada eraõiguslikuks mittetulundusühinguks, mille nähtavaks osaks maa peal on harilikult kinnisvara.
Klaus Militzer ei vaidle primitiivsete arvamustega seeüle, kuidas Rooma riik alla käis või mismoodi ristisõdu peeti või millised olid ordu suhted «pärismaalastega» muuseas ka Läänemere ääres (lk 115–124; 140–179 jm.).
Väliselt on tema jutustus väljapeetult neutraalne, välja arvatud üks punkt: autori meelest algab heategevus mitte sellest, et sa istud inimese haigevoodi serval ja lubad hea seista jõuetu olevuse varanatukese eest, vaid sellest, et sa vähendad tema hirmu tuleviku suhtes.
Kuna selline mõtlemisviis kuulub ilmselt autori kodusesse kasvatusse, siis tema jaoks on see enesestmõistetav.
Meile on see harjumatu ja ei võigi Eestis teistsugune olla, sest aborigeen on ka usupõgeniku jaoks «segav tegur» (just aborigeen ehk indiaanlane, mitte usupõgenike eelmine laine). Muidugi on siin ohtrasti väideldavat alates juba küsimusest, kui avalik peab ühe ordu või erakonna või sihtasutuse tegevus olema.
Isiklikult arvan, et avaliku teenuse korral peab, välja arvatud delikaatsed isikuandmed ja rahvusliku julgeoleku saladused. Eraõigusliku teenuse korral ei pea, välja arvatud siis, kui keegi kannatab mitte oma vea tõttu.
Professor Klaus Militzer ei ole oma kasvatuse misjonär, ta ei levita ordulikku mõtlemisviisi. Vastavalt ei püstita ta siis ka seda küsimust, milliste veteranidena tulevad Kesk-Idast oma sünnimaale invasioonivägede sõjamehed, eestlased sealhulgas.
Tema jaoks on Saksa Ordu Euroopa keskaja üks organisatsioone, mille ajalugu tundmata toda aega iseloomustada ei saa. See raamat ei nõua läbinärimist, kuid ta õpetab väga paljut.
Raamat
Klaus Militzer
«Saksa Ordu ajalugu»
Tõlkija Mati Sirkel
Atlex, 2013
224 lk