Muusikalisi ja filosoofilisi retsepte eluks

Sven Grünberg

FOTO: Küllike Rooväli

Sven Grünbergi esiettekannet ei kuule igal aastal. Esmaspäeval esitleb NSVLi esimese elektroonilise vinüülplaadi «Hingus» autor, «Hukkunud Alpinisti hotelli» muusika looja, paljude surematute teoste autor ja Eesti muusikalise mõtlemise uuendaja Sven Grünberg Tallinnas Niguliste kirikus teost «Vaadates sisse», mille üks aluseid on Linnart Mälli tõlgitud budistlikud tekstid.

Esiettekanne pidi esmalt olema kaks aastat tagasi, ent samal ajal saabus Grünbergi eestvõttel Eestisse dalai-laama. Eesti esimene süntesaatori- ja muu elektroonika kasutaja on ühtlasi Eesti Budismi Instituudi direktor. Grünberg nimetab värsket teost oma loomingus uueks verstapostiks ja vahekokkuvõtteks.

Teos on pühendatud Linnart Mälli 75. sünniaastapäevale.

See on asja üks ja ülioluline külg. Selle mehe juubel väärib tähistamist. Tema kaliibriga suurmehi meil ega maailmas liiga palju just pole. Kunagi ta rääkis mulle, et Uku Masing ütles talle omal ajal, et Linnart, sa võiksid hakata budistlikke tekste uurima. Mäll leidis, et neid ei olegi eesti keeles. Mäll otsustas, et õpib need keeled ära ja tõlgib tekstid ise eesti keelde. Ja see ei olnud tema isiklikes huvides, vaid rahvuslikes huvides, et need tarkused tuua ka meie inimesteni. Buddha ise on öelnud, et tarkusi tuleb omas keeles uurida, eriti mis puudutab sügavamat, teadvusega seotud maailma, sest seal on äärmiselt tähtis terminoloogiline täpsus.

1978. aastal tutvusin Tallinnas varajase ja nüüdismuusika festivalil mitmete maailma tippmuusikutega, nagu Tatjana Grindenko, Gidon Kremer, Aleksei Ljubimov ja teised. See seltskond käis tookord minu kodus Messi salvestusi kuulamas ja kuna see neid vaimustas, algas sealt meie sügavam sõprus. Nad  küsisid, kas ma tunnen Linnart Mälli. Vastasin, et isiklikult mitte, ja nemad vastu, et noo, kas tõesti. Mäll oli neile juba sellal suur õpetaja, kelle loengutelt keegi ei tahtnud puududa. Aga mulle tundub, et Eestis ei ole seda piisavalt teadvustatud. Ja ta oli ka mu budismiõpetaja, nii et talle pühendamisel on ka isiklik sõbra ja õpilase suhe.

Niguliste kirik ei ole vist juhuslikult esinemispaigaks valitud.

See ongi asja teine külg. Kaksteist aastat tagasi käis seal esimest korda ka dalai-laama ja tema soov oli korraldada ühispalvus maailmarahu nimel, eesmärgiks kultuuride ja religioonide sõbralik kooseksistents. Püüan seda traditsiooni jätkata. Ühest küljest on meil Vox Clamantise näol selgelt gregooriuse koraalile keskendunud vokaalkoosseis, teisalt ida tekstid. Mängus on ka Euroopa kultuuri alustalad, moodne elektroonika, naturaalpillid, elektroonika vahendusel ida pille, nii et eks see teos üks tänapäevane erinevate kultuuride ja mõttemaailmade uus kooslus võiks ju olla.

Kas uus teos kõlab kokku sinu senise muusikaga progest elektroonikani või on selline sümbioos su loomingus täiesti uus lehekülg?

Ega ta midagi ennekuulmatut ei ole, rohkem või vähem akustilisi kontserte olen teinud ka enne, tõsi küll, mitte sellist, mida on nii pikka aega ette valmistatud ja läbi mõeldud. Oluline verstapost on ta minu jaoks kindlasti. Tegemist on täiesti uue loominguga, kuigi üks Milarepa laul on sees, mille kunagi laulsin ise, aga nüüd Vox Clamantise esituses kõlab hoopis teistmoodi. Uus on ka instrumentaarium, ehkki meloodiajoonis kohati kattub.

Kas võib selle teose kohta öelda «moodne klassika»?

Mulle ei meeldi väljend «klassikaline muusika» akadeemilise muusika puhul. Kui täna keegi kirjutab sümfoonia, siis ei pruugi see üldse klassika olla, kuigi ta võib olla akadeemiline. Žanre on vaja inimeste jaoks lahti rääkida, muidu ei saada aru, aga biitlid on ju ka klassikaline muusika. King Crimson, Yes, varane Genesis on tõsisem kui näiteks suurem osa Haydni muusikat, mida telliti tema ajal kui vikerviise aadlike pidude tapeediks.

Jah, õukonnamuusikas oli ka halvas mõttes kommertsi.

Muusika ei tohtinud segada jutuvestmist ja muud olmet. Neid eri tasandeid peaks rohkem teadvustama.

Ma ei nimetaks oma muusikat ka akadeemiliseks muusikaks.

Pigem ma eristaks heakõlalist ja dissoneerivat muusikat, see terminoloogia hakkab tasapisi ka juurduma. Ja mitte et mu muusikas dissonantse ei oleks, on küll, aga meeltesegaduse tekitamist, mida akadeemilises muusikas liigagi, minu muusikas ei ole. Kõik mängivad ju mõjususe peale. Aga negatiivne mõjub alati tugevamalt. Väga kerge on filmis mängida pätti ja kaabakat, aga ülimalt keeruline on mängida pühakut.

Helilooja peab endale selgeks tegema, kas tema jaoks on esikohal isiklik mõjule pääsemine või teiste inimeste aitamine. Esimesel juhul sa ajad inimeste päid lihtsalt segi, teisel juhul suunad neid headuse ja tarkuse poole.

Aastaid tagasi, kui kunstiakadeemias loenguid andsin, ütles üks kunstidiiva hullunud silmil: me sõidame New Yorki ja šokeerime inimesi, tuleb performance. Vastasin, et ärge šokeerige. Inimesi ei ole vaja šokeerida, inimesi peab toetama. Kõigi elu on niigi liiga raske. Ei ole vaja seda veel meeltesegadusega «rikastada».

Närvilisust ja destruktiivsust on me ümber piisavalt, muidugi.

Sa oled väga leebe, sa ütled «piisavalt». Ma ütleks, et destruktiivsust on kaugelt liiga palju. Ja seda õhkkonda soodustab tarbimist peale pressiv majandusmudel, mis nõuab, et sa naudiks, naudiks, naudiks. Reklaamid hüüavad, et «sa oled seda väärt!».

Mitte et ei peaks vahel midagi nautima, aga kõik peab olema proportsioonis, nagu medikamendid. Paned mingit ainet liiga palju, tapab ära. Õige kogus ravib.

Need on ka minu muusikalise filosoofia alused.

Su eesmärk on teha teraapilist muusikat?

Võib ka nii nimetada, kuigi meie kultuuriruumis seondub selline väljend pigem tarbekaubaga.

Et nagu mingi vulin spaas sulistamise taustaks?

Jah, jälle mingi linnulaul ja new age. Seda ma ei paku, ka uus teos kutsub mõtlema tähtsate ja tõsiste asjade üle. Kahjuks inimesed hakkavad mõtlema oluliste asjade peale alles siis, kui keegi lähedane sureb või toimub mingi muu ränk pööre. Aga halval on hea külg. Mul olid Tartus mõni aeg tagasi loengud ja käis seal kuulamas ka Mati Alaver. Ütlesin talle, et sa oled sellepärast siin, et sulle tundub, et sul läheb halvasti. Aga selles mõttes sul ju ei läinud halvasti, et sa huvitud olulistest asjadest.

Budism, millega tegeled, on pigem mõtteviis kui religioon?

Budism on eelkõige teadvuse muutmise õpetus. Siddhartha eluajal ei olnud ju mingeid rituaale, kummardamisi ega koogutamisi, vaid arutleti teadvuse, elu, surma üle. 2003 käisime Mälliga Indias Rajgiris mäel, kus istusime koopas, kus 90-protsendise tõenäosusega istus kaks ja pool tuhat aastat tagasi Buddha oma seltskonnaga. Siis mõtlesime Mälliga, et tegelikult istus siin koos tippintellektuaalide seltskond, mitte religioosne kamp. Nad mõtisklesid, mida hakata peale oma teadvusega.

Sa seisad ka reaalselt Tiibeti kultuuri eest ja oled korraldanud dalai-laama visiite.

95 protsenti inimesi ei kujuta ette, kui palju on selliste asjadega tegemist. Probleemid on näiteks selles, et riigi tippjuhtkond mingil hetkel ütleb, et tuleb dalai-laamaga kohtuma, siis jälle ei tule, siis mingil hetkel ikka kohtub, aga siis jääb saladuseks, kes kus kohtub, ja siis lõpuks ikka ei kohtu.

Samas on Eestis sellega veel hästi, võrreldes näiteks Soomega, kus ainult üks minister kohtuda julges ja see käis ka pärast Hiina saatkonnas koogutamas ja vabandamas. Meil kohtus dalai-laamaga ikkagi president ja viis IRLi ministrit, sealhulgas tol hetkel peaministri ülesannetes olnud Mart Laar. Õnneks on meil üksikuid poliitikuid, kes väärtuspõhist poliitikat ka reaalajas teevad. Aga kahjuks on meie ida-poliitika täiesti mõtestamata. Ka Euroopas ei arvestata, et terve Tiibeti tsivilisatsioon on kommunistliku Hiina rüpes lõplikult hävimas ja midagi peaks ruttu ette võtma, mitte hävitustöösse mõistvalt suhtuma, nagu teevad just vasakpoolsed poliitikud. Ka meil on Savisaar kurtnud, oleksime ilma dalai-laama visiidita Hiinalt Lasnamäele trammi saanud, aga näe, üks paharet, kes selle korraldas, rikkus kõik ilusa ära.

Ja kuidas ma siis ütlen, kui dalai-laama suursaadik Londonist helistab, et vabandust, ma ei saa aidata, kuna ma kirjutan praegu ühte lugu. Ma pean neid aitama.

Mõistan. Sa oled elektroonilise muusika pioneer Eestis, kuidas sa seda aega mäletad?

32 aastat sai sellest, kui N. impeeriumi esimene elektroonilise muusika autoriplaat ilmus – «Hingus». Juba seal tegelesin samade asjade liitmisega: erinevad kultuurid, erinevad muusikalised vahendid. Sellist asja tahtsin teha ka teosega «Vaadates sisse», ainult et nüüd on juures sõnaline osa. Koostöö Vox Clamantisega sai kokku lepitud aastaid tagasi, kui kohtusime Jaan-Eigiga (Tulve – VV) heliloojate liidu üritusel. Nendega on tore koos töötada, samuti ei vaja kommentaare Mihkel Mälgand bassil, üks Eesti kõvemaid löökpillimängijaid Vambola Krigul ja suurepärane harfimängija Liis Viira.

Ja sinu osaks on süntesaator?

Ei. Mul ei olegi süntesaatorit. Lavale ka ei tule. Kodus on mul klaviatuur, mis juhib arvutis tohutuid sämplipanku. Sünti kasutan järjest vähem.

Peaaegu kõik helid, mida laval mängin, on naturaalhelid, midagi on ka sünteesitud. Mul on laval sämpler. Sämpler ise ei tee midagi, sinna peab programmi sisse panema. Süntesaator loob ise heli. Kui ma vajutan süntesaatori klahvile, siis tõepoolest, viiskümmend viiuldajat mängib, aga need on sünteesitud. Kui ma vajutan sämpleri klahvi, siis kõlab kvaliteetne salvestus. Siis tuleb näiteks kuuldavale Viini filharmoonia suur orel üliheas kvaliteedis. Niguliste kirikus pole kunagi varem mängitud Viini filharmoonia orelit (naerab). See kõlab nii hästi, et Jaan-Eigil kukkus ka suu lahti.

Nagu päris.

Mitte nagu, põhimõtteliselt see ongi päris. Varasematel aegadel on olnud probleemiks sämplitud helide kvaliteet. Nüüd on sämpleri kvaliteet CD omast kordi parem. Klaverisämplite võimsus on näiteks 260 giga. Seejuures heli kogu aeg erineb nagu päris instrumentidel. Sellise pilli eeliseks on, et ei pea tingimata Indiast kedagi kohale kutsuma, ei pea sümfooniaorkestrit üles rivistama jne.

Sellest saavad kõik aru, et viiuldajad on eri tasemega. Sellest ei saada aru, et elektroonilises muusikas on täpselt samasugused tasemevahed. Arvatakse, et nagu on elektroonika, nii on kõik võrdsed. Ei ole. Ning lisaks mängijale on oluline ka instrumentaarium ja kui palju on sinna panustatud.

Tundub, et elus oled sa olnud õigel ajal õiges kohas.

Mul on kohutavalt vedanud, et elu on mind kokku viinud säravate isiksustega. Lisaks eelmainitutele ja veel mitmetele suurkujudele ma nimetaksin Arvo Pärti, kes kutsus mind tegema «Hukkunud Alpinisti».

Millega oled veel viimasel ajal tegelenud?

Lisaks kontserdile valmis viimati muusika filmile «Õlimäe õied». Seda oli tore teha juba selles mõttes, et on hea, kui tehakse filme arukatest, püüdlevatest inimestest, mitte ukerdavatest narkaritest, kes ütlevad «ja ljublju tebja, jobannõi pider nahui». Ja siis lavastaja ütleb pärast pisarsilmil ETVs, et «keegi pole neid ära kuulanud». Ma rääkisin eelmisel kevadel ka tudengitele Balti Filmi- ja Meediakoolis, et ärge sukelduge meelesolki, sest sinna kiputakse uppumagi.

Sa oled rääkinud ka asjatust rabelemisest tänapäeva ühiskonnas.

Me ei saa välja puhata! Kogu aeg rabeleme ja tõmbleme, Facebookid ja telefonid, sõnumid käivad edasi-tagasi – ja mida see tähendab? Inimese põhiressurss on ikkagi teadvus. Sel moel me ei saa aga oma teadvust rakendada oluliste küsimuste lahendamiseks, vaid peame kogu aeg tegelema sotapotaga.

Rabelemisel on kaks tahku. Ühest küljest peab Eestis äraelamiseks palju tegema, sest palgad pole Euroopa tasemel. Teisest küljest killustatakse end lisaks plärakanalitesse nagu Facebook.

Omal ajal oli mõnda muusikaalbumit üks plaat Eesti peale, seda vahetati omavahel, tohutult raske oli saada infi kätte. Praegu on olukord täpselt vastupidine. Sa pead pidevalt tegelema sellega, kuidas tõrjuda uksest ja aknast sisse pressivat lämmatavat sodiinfot. Ma ei ole masinalõhkuja, et tõmbame stepsli välja, lükkame kardinad ette ja istume hästi vaikselt. Küll aga on vaja valida vahendeid. Kui tänapäeva noor küsib, mis on millise lille lõhn, siis ta otsib seda infi kõigepealt arvutist.

Muidugi arvutid, muidugi elektroonika, muidugi uued lahendused! Küsimus on doseerimises.

Õhtumaa tsivilisatsioon on viltu. Keegi ei taha enam lapsi teha, tahetakse vaid ise nautida. Ja nüüd, kui enam lapsi ei ole, siis on vaja hakata eutanaasia poole tormama. Et need, kes ära lagunevad, nendega pole vaja enam edasi tegeleda. Inimesed peaksid mõistma, et olemasolemisel on ka selged kohustused.

Kunagi vaidlesime ühe meie kirjanikuhärraga. Tema ütles, et igaüks ise teab, mis ta teeb. Vastasin, et ei, igaüks on kohustatud end arendama. Kui sa ei arenda ennast, siis sa teed teistele halba oma rumalusega. Kelleltki ei saa nõuda suurt tarkust, aga tähtis on siiralt püüelda ja ka ülbus hakkab targenedes vähenema.

«Vaadates sisse»

Esitavad: Sven Grünberg, Vox Clamantis, Liis Viira, Mihkel Mälgand, Vambola Krigul

Esiettekanded Tallinnas Niguliste kirikus 3. ja 5. juunil



Sven Grünberg

•    Helilooja ja muusik

•    Sündinud 24. novembril 1956 Tallinnas

•    Lõpetanud Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli (1976)

•    Tegutsenud ansamblites Ornament (1972–1973) ja Mess (1974–1976)

•    Kirjutanud ohtralt filmimuusikat («Hukkunud Alpinisti hotell», «Naksitrallid», «Madude oru needus», «Leiutajateküla Lotte», «Detsembrikuumus», «Õlimäe õied» jpm)

•    Plaate: «Mess» (1980, Messiga), «Hingus» (1981), «OM» (1988), «Milarepa» (1993), «Prana Symphony» (1995), «Hukkunud Alpinisti hotell» (2001, kogumik)

•    2010 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Tagasi üles