«Käsikäes» ehk kuidas üheskoos iseendaks jääda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Püüdes ette aimata kinokülastaja valikuprotsessi, ei maksaks potentsiaalsel publikul end filmi määratlusest heidutada lasta - Artis nimetab seda romantiliseks draamaks, IMDb muusikaliks. Tegelikult pole see kumbagi. Ja ilmtingimata pole raamidesse paigutamine antud kontekstis ka teab mis oluline - kes tahab leiab siit romantilise komöödia, kes tahab, leiab draama, mille keskmes on kaasaegsete inimeste võimetus pidada lähisuhteid.
Kaasajale nii omase probleemküsimusega - kuidas olla lähisuhtes? - see film maadlebki. Kuidas saavad kaks erinevat inimest koos olla nii, et nende tervad nurgad teineteist verele ei hõõruks? Kas nad peavad minetama igasuguse mina ja muutuma kellekski teiseks või peavad üksteise kiiksudega tingimusteta leppima? See pole mingi teoreetiline konstruktsioon, millele fiktiivne süžee üles ehitada, vaid paljudele inimestele tuttav teema - enamik meist on pidanud oma igapäevaelus sellele küsimusele kas vastuse või mingigi kompromissi leidma. Sellest see film räägibki. Mitte just liiga elegantselt ega lõppkokkuvõttes ilmtingimata hästi, aga kinokülastust väärib see lühike (81 minutiline) film küll.
Kuidas rääkida tõsistest asjadest nii, et see masendust ega tülpimust ei tekitaks? Prantslastele omaselt tehakse seda koomilisest ja omamoodi sürreaal-paroodilises võtmes. Meelelahtutuslik aspekt on (vähemasti filmi esimeses pooles) tugev, aga erinevalt Hollywoodi vastavasisuliselt teemakäsitlusest pakub film mõtteainet ka kauemaks, kui mullikinos võtaks aega plaksumaisi järjekord. Filmi teebki köitvaks ning tõmbab vaataja kohe alguses endasse jutustamistempo hektilisus ja linal toimuva absurdsus, mis kiiresti tuurid üles kogub, aga poole filmi pealt kahjuks ära vajub, moodustamata paraku koherentset tervikut. Jääb mulje, et režissöör Valérie Donzellil polnud selget arusaama, kuidas otsad kokku viia ja film ära lõpetada ning seetõttu langes valik suhteliselt mitte-veenvale lahendusele.
«Käsikäes» peaks kindlasti sobima absurdihuumorit nautivale vaatajale, aga kui eesmärk on film, millega alustada õhtut, ei tule samuti pettuda - kerge aga mitte kerglane vaatamine, mida sobib külastada nii üksi kui kahekesi. Kauba peale tugevalt üle keskmise soundtrack!
«Käsikäes»
Prantsusmaa 2012
Režissöör: Valérie Donzelli
Osades: Valérie Lemercier, Jérémie Elkaïm, Valérie Donzelli
Linastub kinos Artis alates 13.juunist