Austria režissöör Ulrich Seidl kuulutab julgelt, et tema otsib oma filmidega võimalust näidata tõde, vähemalt sellisena, nagu tema seda tajub. Ükskõik, kas see pilk, millega ta elule ja tõele vaatab, vaatajale meeldib või mitte.
Jeesus, moslem ja purjus prostituut
/nginx/o/2017/02/19/6357343t1h2b18.png)
11. juuli 2013, 12:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Paradiis: usk» on teine osa tema «Paradiisi»-triloogiast, mille osad kannavad uue testamendi Pauluse kirjades mainitud inimhinge kolme ehk kõige olulisema dimensiooni nimesid: usk, lootus ja armastus. Kui «Armastus» viib vaataja Kenya seksiturismi armututele radadele ja «Lootus» dieedilaagri veidratesse telgitagustesse, siis «Usus» näib režissööril olevat üht-teist klaarida katoliiklusega.
Milline siis on Seidli tõde usust ja kas kõrvaltvaatajale selline pilk meeldib või mitte?
Viha sünnitab viha
Austria näitlejanna Maria Hofstätter mängib «Usus» keskealist daami nimega Anna-Maria – obsessiivselt pühendunud katoliiklast, kelle armastus Jeesuse vastu on nii totaalne, et muutub ühel hetkel paratamatult ka füüsiliseks.
Oma puhkust ei veeda ta palmide all kokteile limpsides ja noort liha jahtides nagu tema õde Teresa «Armastuses», vaid meetrise Neitsi Maarja kujuga Viini immigrantide kõledates magalarajoonides võhivõõrastele jumalasõna kuulutades. Seda ootamatum on seik, et ühel heal päeval misjonäritöölt naastes leiab ta kodust eest oma abikaasa, kes on mõned aastad tagasi õnnetuse tagajärjel halvatuks jäänud Egiptuse moslem.
Kui viimase kümnendi või paari jooksul on kogu maailmale pealesurutud moslemikuvand rätikutesse mähitud ja relvadega vehkiv äärmuslane või terrorist, siis Seidlit selline klišee ei köida – tema halvatud moslem on vägagi sümpaatne ja rahumeelne Allahi kummardaja, kes on naasnud oma abikaasa juurde kõige paremate soovidega jätkata kahe inimese teineteisest hoolivat kooselu.
Harmoonilist abielu segab aga naise maniakaalne enesepiitsutusprogramm, mille abil ta püüab vabaneda kõikidest lihalikest mõtetest, ning tema piiritu armastus Jeesuse vastu – sest need tunded ületavad mitu korda kõik tema abielulised sidemed.
Usuhulluse all kannatava Anna-Maria tõelised religioossed tõekspidamised näivad aga olevat üsna habrastel jalgadel – kuidas muidu suudab ligimesearmastus tekitada nii palju allasurutud vaenu ja kiusu ning rahumeelne jumalateenimine muutuda purskavaks raevuks ja lapsikuks hüsteeriaks.
Viha sünnitab viha ja sallimatus sallimatust – see järeleproovitud skeem on ka selle filmi kulminatsiooniks. Abielust jäävad järele kaks muserdatud ja kibestunud hinge ning jumalaarmastus laguneb masstoodetud krutsifiksi kildudeks põrandavaibal.
Ajal, mil katoliikluse meediakuvand pole just kiita – uudisekünnise on ületanud vaid skandaalsed lood laste seksuaalsest ärakasutamisest ning endise paavsti minevikust Hitlerjugendis –, on raske teha katoliikluse teemal filmi, mis leiaks tasakaalu naeruvääristamise ja tõe vahel.
Huumori teed oleks lihtne minna – annab ju igasugune religioosne äärmuslus järkjärgult ateismi poole suunduvas maailmas selleks piisavalt ainest, eriti kui sinna on lisatud pikantseid detaile krutsifiksiga eneserahuldamisest ja oma lihalike himude mahasurumisest sekspoest pärit piitsaga.
Ometi pole naeruvääristamine olnud Seidli eesmärk. Katoliikliku kasvatuse saanud režissöör ei ole tahtnud minna lihtsustuse teed. Tema soov on näidata üksinduse all kannatavat inimest, kes on oma lähedusevajaduses ja armastuseotsinguis muutunud nii meeleheitlikuks, et ei suuda enam vahet teha õigel ja valel, heal ja kurjal.
See hinge habrastel piirimaastikel liikumine on Seidlil operaatorite Ed Lachmani ja Wolfgang Thaleri abiga tundlikult kinni püütud. Seidl on ka selle filmi lavastustehnikas kasutanud oma firmamärki – ta läheb platsile ilma stsenaariumita, dialoogiga stseenid sünnivad näitlejate improvisatsiooni käigus ning need vahelduvad erakordse täpsusega sätitud pikkade lavastatud kaadritega – kokku moodustab see lummava visuaalse narratiivi, mille eheduse võti on dokumentalistikaga nii äravahetamiseni sarnastes suhtestseenides.
Dokumentalistika maiku võimendab ka see, et näitlejatena on Seidl kasutanud enamjaolt amatööre – ka ühte kandvat rolli, Anna-Maria moslemist abikaasat mängiv Nabil Saleh on kaamera ees esimest korda.
Esiletõstmist väärivad kindlasti ka improviseeritud stseenid korrusmajade korterites, kus Anna-Maria püüab usku pöörata purjus Ida-Euroopa koristajat ning ühest Seidli varasemast dokfilmist («Bosom Friend») tuntud härra Rupnikut, kes ei näi kogu palvetamisaktsioonist ja naise missioonist vähimatki taipavat.
Koomilisem kui teised
Hoolimata Seidli kaalukatest kavatsustest mõjub «Usk» esmavaatamisel ometi oluliselt koomilisemalt kui triloogia teised kaks osa. Valusat ja ebamugavat vaatamist on vähem ja võimalus vabastava naeru abil kergemat teed minna suurem. Selle võimaluse annab peaosatäitja ehk veidi klišeelik karakter – krunnis soenguga ja range lõikega riietuses keskealine proua, kes meenutab pea igaühe halba mälestust mõnest kooliõpetajast.
Seidl on peategelase loo jaoks inspiratsiooni saanud ühest oma varasemast katoliikluse-teemalisest dokfilmist «Jeesus, sa tead», kus üks kristlasest naine oli samuti hädas oma järjest võõramaks jääva moslemist abikaasaga. Dokfilmis osalenud naine oli aga haruldaselt habras ja ebakindlalt mõjuv naisterahvas. Ehk oleks sarnase karakteri kasutamine ka «Usus» muutnud filmi veelgi valusamaks ning aidanud Seidli koomikast vabanemise eesmärgile rohkem kaasa. Aga see on rohkem maitse küsimus.
«Usu» puhul on tegemist ühe väga meisterliku filmiga, mis kõneleb nüüdisaegset inimesekäsitust ja maailmapilti silmas pidades väga olulisel teemal – oma isikliku paradiisi ja õnne otsingutest ning selle valusast ja paratamatust läbikukkumisest.
«Paradiis: armastus» on Eesti levis 14. juunist, «Paradiis: lootus» 16. augustist
Film
«Paradiis: usk»
Režissöör Urich Seidl
Austria 2012
Alates 12. juulist Tallinna kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Ekraan