Vetsuvalgustaja ja peakorraldaja hirmupäev

Hendrik Kuusk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõike, mida vaja: peakorraldaja ei ole ainult juht ja delegeerija, vaid meeskonnaliige, kes vajadusel tassib laudu ja viib vetsu paberit.
Kõike, mida vaja: peakorraldaja ei ole ainult juht ja delegeerija, vaid meeskonnaliige, kes vajadusel tassib laudu ja viib vetsu paberit. Foto: Karli Saul

Võiks arvata, et Viru Folgi avapäev on festivali peakorraldaja Peep Veedla jaoks aasta parim päev, tegelikult on aga aasta hirmsaim.
 

Peep Veedla saabub Lainela kohvikusse, mille kõrval seisab pealava, reede hommikul kell kümme. Äratus oli mitu tundi varem ja juba on antud kaks raadiointervjuud. Viimased vabatahtlikud lõpetavad terrassil hommikusööki. «Tere, Peep!» kostub lauast. «Kas sa muna tahad – ma ise ei söö?» küsib Karl-Adam Kaustel. Veedla silmad lähevad suureks ja näole tekib lai naeratus. «Muidugi tahan, mulle hotellis ei antud muna!»

Folgi meeskonnale on juhi munalembus teada fakt ja loovutatud keedumuna toob tema hommikusse killukese harjumuspärast argipäeva. Kõik muu on harjumuspärasusest kaugel.

Telefoni ori
«See reede on mulle aasta kõige hullem päev,» tunnistab Veedla. Aja jooksul on festivali  avapäevad küll rahulikumaks muutunud, kuid tulekahjude kustutamist tuleb ikka ette. «Kõige hullem oli esimese Viru Folgi reede,» meenutab mees. «Seisin keset festivaliala, rääkisin telefoniga ja nägin, kuidas minu ümber koondus trobikond vabatahtlikke, kel kõigil oli mingi küsimus.»

Telefoniga räägib peakorraldaja pidevalt ka nüüd, kuuendat festivali tehes. Nokia lihtne plärin saab selle päeva taustamuusikaks. «Jah! Halloo! Kuidas ma saan sind aidata,» vastab Veedla keskendunult ja asjalikult lugematutele kõnedele. Iga natukese aja tagant teatab aga rohelisele telefonikujutisega nupule vajutades lihtsalt «Pätu!» ja räägib märksa muhedamalt.

Helistab ürituse pressiesindaja Tuuli Potik. «Samal ajal kui ühe inimesega räägin, tekib juba kuus uut vastamata kõnet, siis tuleb hakata tagasi helistama,» kirjeldab peakorraldaja nõiaringiks kiskuvat olukorda.

Kell pool kaksteist tirib peakorraldaja isiklikult toole, laudu, telgiseinu ja peegleid oma autosse, et need metsalavale toimetada. Enne ärasõitu lükkab logistikaülem Maris Aleksashin talle veel pihku neli rulli vetsupaberit ja neli kleepsuga kinnitatavat valgustit. Et kui juba metsalavale minek, siis võiks need sealsesse vetsu ära viia.

Autos pajatab Veedla, et üldiselt on korraldusmeeskonnas ülesanded ära jagatud, kuid viimasel päeval tekib alati ootamatuid olukordi, millega peab keegi kiiresti tegelema.

«Ega see pole peakorraldaja töö, aga kui mul ei ole parasjagu midagi muud teha, siis pole ju ka mõtet kusagil niisama seista ja oodata, et telefon heliseks,» selgitab Veedla. Nii et kõik külastajad, kes te Viru Folgi ajal metsalava ääres kempsus käisite, teadke, et teie olemise meeldivamaks muutnud vetsupaber ja laes põlenud tuluke oli peakorraldaja enda kätetöö.

Teistele tehtud programm
Järgmise sõidu eesmärk on piletimüügipunktidesse lauad laiali vedada. Siis tuleb intervjuu Merelava ääres ja peagi selgub, et laval higistama kippuvatele esinejatele ei ole käterätikuid jagada. Veedla auto käib mööda Käsmu küla edasi-tagasi nagu kahemehesaag.

Festivali programm algab kell neli päeval. Keset Käsmu peatänavat seisvat peakorraldajat tervitatakse pidevalt. «Sa oled väga keerulise programmi kokku pannud, ei teagi, kuhu minna,» ütleb üks möödujatest. «Mul on sinust kahju,» vastab Peep irooniliselt, «aga ma olengi selline kiuslik inimene.»

Peagi sõidab mööda Lauri Saatpalu. «Mul on nii palju asju! Miks ma üldse hakkasin lauljaks, kui mul on nii palju kola,» kurdab Saatpalu. «Sina võta ainult hääl kaasa,» lohutab Veedla, kuid Folkmilli koosseisus esinema hakkav laulja on lohutamatu. «Mul on tool, mul on trumm, mul on isegi redel!» kurdab Saatpalu ja sõidab edasi.

Õhtul kell seitse avab Veedla ametlikult kuuenda Viru Folgi ja tekib pisike lootus, et nüüd on ka peakorraldajal võimalik lõõgastuda ja kontserte kuulata, kuid Folkmilli esinemise ajal heliseb taas telefon. Korduvalt.

Kui reede ei olegi enam reede, jõuab Veedla Lainela tantsuklubisse ja keerutab oma külaliste keskel jalga. Patja näeb ta kell viis hommikul. Kahe tunni pärast on äratus. Siis on jälle lootust muna saada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles