Kui Eesti arheoloogidele valmistavad muret salaja tegutsevad «mustad
arheoloogid», siis naaberriigis Lätis, kus seaduse järgi kuulub leid leidjale, käib äri muinasesemetega suisa avalikult. Teaduslikku väärtust neil teadmata leiukohaga esemetel aga enam pole, kirjutab Alo Lõhmus.
Selline võiks välja näha Bagdadi relvaturg, kui niisugune eksisteeriks. Porisel asfaldil hargitab jalgu pealtnäha täiesti töökorras kuulipilduja, äravisatud õlletops kõhu all vedelemas. Siin ja seal paistab justkui sõjafilmist pärinevaid ümmarguste salvedega automaate, samas kui erinevaid vintpüsse võib osta lausa sületäite kaupa. Mõned relvad on paksu roostekorra all ja katkised, võib-olla alles eile soolaukast välja kaevatud, teised aga hoole ja armastusega üles vuntsitud.
See on meie kandi üks suuremaid vanakraamiturge, mida peeti juuni alguses Riia lähedal Ükskülas (Ikškile), Eestigi ajaloos olulist rolli mänginud paigas. Lisaks relvadele võib siit leida peaaegu kõike, mis vanakraami määratluse alla mahub: portselan, raamatud, plaadid, mööbel, sõjaväevormid, vokid, aurutriikrauad, käiad, mänguasjad, mootorrattad ja nende jubinad, jalgrattad ning vanad sõiduautod.
Loo täispikka versiooni loe Postimehe paberväljaandest.