Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kasabian
West Ryder Pauper Lunatic Asylum (Sony)
Kasabian West Ryder Pauper Lunatic Asylum (Sony) Foto: Pm
Swagger-rock

See on see bänd, kes enne iga albumit räägib kuude kaupa, kui üle igasuguste mäetippude ja meelte vinge plaat neil kohe tuleb.



Siis tuleb plaat, ja see on... hea. Aga mitte ehk selline šedööver, nagu nad ise arvavad. Teisest küljest on selline ülbus rokkbändi puhul elementaarne, aga see-eest harv. Kasabianil on sama swagger (ma olen selle asemel korduvalt erinevaid eestikeelseid sõnu kasutanud, aga ükski ei lähe pihta, niisiis swagger: uhkeldav poos, omane tõeliselt šeffidele rokk­staaridele), nagu on/oli Rolling Stonesil, Stone Rosesel, Happy Mondaysil, Primal Screamil, Oasisel – ja muusikaliselt on Kasabian samuti mainitute segu. Olemas on bluus, rokenroll, psühhedeelia, tants, veidrused ja kõige tavalisem lad-rock. See kõik on tore. Oma nägu aga oli bändil esimesel albumil, omanimelisel viie aasta tagusel debüüdil, rohkem, isegi kui see oma nägu tuli Bau­hausist ja Neu!-st.



Valner Valme

Kadunud neljas album


Bostoni multiinstrumentalisti/komponisti Toby Driveri esimene bänd maudlin of the Well viljeles progressiivset metal’it nüüdismuusika sugemetega ja andis välja kolm albumit, kuni Driver saatis 2003. aastal bändi laiali ja asutas uue projekti Kayo Dot, jätkamaks veel avangardistlikumas suunas. Hiljuti aga annetas 87 fänni raha neljanda albumi tegemiseks. Tulemuse pani bänd netti. Kahtlemata kuulajasõbralikum kui Kayo Doti «Blue Lambency Downward». Võrreldes varasema loominguga asetub rõhk mängitavale, mitte helitugevusele. Kui «BLD» kõlas süngelt ja raskepäraselt, siis «Part The Second» mõjub helgemana, eriti hirmpika pealkirjaga avaloos. Driver on auga välja teeninud progressiivse muusika ühe edumeelsema ja innovatiivsema helilooja staatuse.



Erki Hõbe



Uus ja hea DVD
Surnud hinged

Muljetavaldav debüüt aastast 1994, kui James Gray oli veel 25 ja ees näis ootavat hiilgav tulevik. Paraku Veneetsia festivali Hõbelõvile enam jätku ei tulnud. Gray tegi filme harva, ja kui tegi, siis rutiinseid, «Öö kuulub meile» näiteks. Leitmotiivid aga jäid, seesama Brighton Beach näiteks, vene juudi kogukonna enklaav New Yorgis, mille ümber keerleb ka «Väike Odessa» (Little Odessa). Mis võiks väidetavalt juudi juurtega autorit sellise eksiili juures paeluda? Mõistagi enesessesuletus, normid ja identiteet. Mäletame, ka David Cronenberg innustus mõni aeg tagasi ühest sellisest, ainult et Londonis asuvast – realiseerus too «Lubadusteks idast». «Väike Odessa» on pretensioonikas ja häiriv, melanhoolne ja kõle kurbmäng, mis kujutab surnud hingedena kahe kultuuri vahele takerdunud juudi perekonna apokalüptilist keerlemist hävingu spiraalis, taganttõukajaks intelligendist isa ja palgamõrvarist poja vana, täpsustamata põhjusega viha­vaen. Lõpuks võtab vägivald, nagu ikka, enesega kaasa ka süütud hinged. Kõlab Arvo Pärt, tema «Berliner Messe. Sanctus». Surnud hingi mängivad Tim Roth ja Maximilian Schell.



Tiit Tuumalu
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles