Trahvidega ähvardades tõmmatakse elavale keelele kriips peale
Juhtkiri: karuteene keelele
30. juuli 2009, 00:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karu tahtis tappa sõbra laubale lennanud sääske, aga surmas sääsele mõeldud hoobiga sõbra. Peamiselt ametnikest koosneva komisjoni loodud uus keeleseaduse redaktsioon on tüüpiline karuteene. Püütakse vastu astuda sellele, mida eelnõu koostajad peavad keelesolkimiseks.
Lahenduseks pakutakse selliseid meetodeid, mis teeksid rohkem kahju kui kasu. Kõige äärmuslikumad on avaliku sõna tsenseerimist võimaldavad ettepanekud. Jah, nii ei ole see mõeldud, aga kui seadus vastu võetakse, hakkab see elama oma elu ja põhimõtteliselt pole ka tekstide sisuni küündiv tsenseerimine/karistamine sugugi välistatud. Ka karu tahtis ju tappa sääske, aga…
Keel elab pidevas ja loomulikus muutumises. Üks osa sest elust on ka vaidlemine keele enda üle. On loomulik, et inimesed, kellele keele kasutamine leiva lauale toob, hoiavad oma tööriista korras. See tähendab keelest mõtlemist ja jälgimist, mida haritud keeleinimesed ja teisedki nende keelekasutusest arvavad. Keeletundjatel ja igal kodanikul on võimalik vabalt elukutselisi sõnaseadjaid kritiseerida ning viimastel omakorda vabadus sellest järeldusi teha.
Kuidagi ei saa aga mõistlikuks pidada, et püütakse seadusega ja trahvi ähvardusel ette kirjutada, kuidas sõna seada võib ja kuidas mitte. Selline lähenemine on fundamentalistlik, ei tunnusta keelt muutuva ja elavana, vaid püüab meie ühist kultuurilist vabavara kängitseda millekski valmisolevaks ja lõplikuks. Trahvidega ähvardades tõmmatakse elavale keelele kriips peale.
Püüdes seaduse raamidesse suruda seda, mida kõik inimesed on harjunud loomulikul viisil omaks pidama, ei maksa oodata, et järgneb aplaus. Pigem ikka pahameel, sest harjumuspärast vabadust üritatakse vähemaks võtta. Seega pole eelnõu ka poliitiliselt sugugi kaval.
Kuigi ka karjuv rumalkeelsus või silma riivav puuvõõrkeelsus tekitab inimestes mõistagi pahameelt, ei ole sellele vastu astumiseks vaja minna üle mõistlike ja traditsiooniliste piiride.
Eestis on palju trükiväljaandeid ning terve hulk tele- ja raadiokanaleid. Inimestel on võimalus valida, mida lugeda, vaadata, kuulata. Need väljaanded, kes head keelt oluliseks ei pea, tõenäoliselt kaotavad publikut. Vähemalt suuremates väljaannetes on tööl korrektorid ja keeletoimetajad, kes tekstidest apsakaid välja roogivad. Ka kirjutamise eest makstakse palka enamasti ikka neile, kelle mõte ja sulg kalduvad keskmisest sujuvamalt libisema. Nigelamad langevad välja, nagu juhtub igas tiheda konkurentsiga valdkonnas.
Eesti keel ei vaja karudelt teeneid. Täname pakkumast, aga ei soovi.