Haapsalus peeti rahvusvaheline kunstifestival, kuraatoriteks Erik Alalooga ja Jaan Toomik. Näha sai nii performance’eid, installatsioone ja videot kui ka raskesti määratletavaid etteasteid.
Jaan Toomik naasis bravuurikalt Haapsallu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ürituse avaakordiks olid Jaan Toomiku ja Jüri Ojaveri performance’id. Toomiku «Taastulemine» oli piisavalt mänguline, aga ka nõutust tekitav, kui ta hirmkalli Bentleyga sadamakai äärde sõitis. Nii võis publiku hulgast kuulda küsimust, milliste tööde müügist ta enesele sellise auto on soetanud.
Võtmete otsimise mäng
Muidugi võiks etteastet tõlgendada ka nii, et pärast toimekaid aastaid on kunstnik naasnud kodulinna, näitama oma edukuse välist määra. Ent autost kostnud kunagi Haapsalus puhanud Tšaikovski meloodiad viitasid millelegi muule.
Ilmselt olnuks see tasand oluliselt mõjuvam, kui Toomiku etteaste toimunuks Tšaikovskiga seotud paiga, näiteks tema pingi läheduses, ka töö mitmetasandilisus oleks olnud sel moel kergemini hoomatav.
Seevastu Ojaveri saabumist Haapsalu sadamasse võib pidada kõige enam pikaldase varjatud performance’i napiks finaaliks, sest selle kulg, s.o merereis jahil Tallinnast Haapsallu jäi kapten Miku, kunstniku ja Aleksei Plutseri ainuosaks, millesse ei toonud vaatajaid lähemale ka pardalolnute tervituslehvitused kaldal seisvale Toomikule. Hea, et pärale jõuti.
Kusagil üksteisele ja publikule lehvitavate Ojaveri ja Toomiku vahel hulpis Kirke Kangro «Must mees». Kui Kangro töö – merepinnal istuv must mees – oli huvitav päevavalguses, siis Neeme Külma konteineri sisu (muusika ja valgusefektid) tuli täies mahus esile alles ööpimeduses, kuna musta meest polnud merel enam märgatagi.
«Paadikuuris» ehk varietee-taguses lao- ja kontorihoones esitatust väärib kõige rohkem esile toomist Erik Alalooga ja Hans-Günther Locki «Kinemaatiline müsteerium» – suur ruum oli täidetud Alalooga konstrueeritud iseäraliste masinatega, mille käivitamisega kaasnesid kõikvõimalikud helid.
Tegemist oli arvestatavalt interaktiivse väljapanekuga, kuna ruumi lukustatud publiku ülesandeks oli leida esmalt võtmed, millega vabastada kettidega ratta külge aheldatud kunstnik, et siis ise kuurist välja pääseda.
Sama hoone teisel korrusel välja pandud töödest olid kõige huvitavamad noore leedulanna Vaida Tamoševičūtė kunagise palgakassa ruumi põrandale liivakoogisarnaselt vormitud mullast inimnäod ning Andrus Lauringsoni Haapsaluga seostuv «Muda ravila».
Seanahka ei veetud
Kui Marko Raadi «Videovarietees» klipid oli teravapilgulised, siis nende vahel konferansjeena esinev Elaan – selliste kunstifestivalide igipõline maskott – oleks võinud piirduda sissejuhatava elaanirikka tantsuga.
Seevastu Vahur Laiapea film «Dr. Grossmanni jumalate maa» oli üllatavalt köitev. Samas – nii markantse kujuta nagu Galina Grossmann poleks sellist filmi ka võimalik teha.
«Seanaha»-taoliste suhteliselt mahukate ettevõtmiste suurim häda on see, et need kipuvad muutuma ebaühtlaseks, sest kõigil osalejatel ei õnnestu kavandatut teostada, lisaks sellele on need sageli laialivalguvad, sest kontseptuaalne kese kipub erinevate kunstnike tõlgendustes hägustuma.
Nii ei teagi ma õigupoolest, mis oli «Seanaha» teemaks. Aga selge on ka see, et tegu ei olnud lihtsalt seanaha vedamisega. Töid, mida hiliste öötundideni vastu pidanud vaataja võis huviga jälgida, jagus piisavalt.
Festival
Rahvusvaheline kaasaegse kunsti festival
«Seanahk»
31. juulil Haapsalus Lääne-Kaluri endises varieteehoones ja selle ümbruses