Lennart Meri filmid kinnitasid iseolemist

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lennart Meri 1970ndate lõpus Taimõri poolsaarel samo­jeedide juures šamaaniloitsu filmimas.
Lennart Meri 1970ndate lõpus Taimõri poolsaarel samo­jeedide juures šamaaniloitsu filmimas. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Lennart Meri on ütelnud, et pöördus soome-ugri rahvaste ajaloo juurde, kirjutades raamatuid ja tehes filme, sellepärast, et vaid nii oli võimalik jääda Nõukogude okupatsiooni tingimustes ausaks.

Ka tagantjärele, aastakümneid hiljem tema kõige vanemaid filme, 1970ndail sündinud «Veelinnurahvast» ja «Linnutee tuuli» üle vaadates võime tõdeda, et Meri tegi enamat, kui andis neis lihtsalt panoraamse ülevaate soome-ugri sugu rahvastest, püstitas intrigeerivaid teaduslikke hüpoteese või jäädvustas värvifilmile iidseid kombeid.

Muidugi, seda ka, näiteks sisaldavad ju Meri filmid mitmeid haruldasi kaadreid nüüdseks kadunud rituaalidest ja tavadest, olgu selleks kas või viimase nganassaani šamaani Demnime loits, mis võeti üles 1970ndate lõpus Taimõri poolsaarel.

Ent... peamine näib olevat siiski see, et Meri ehitas nende filmidega, mida on nimetatud ka soome-ugri rahvaste esimesteks kinematograafilisteks entsüklopeediateks, üles eestlase eneseteadvust, meie juurte-usku. Kinnitas, et me oleme kestnud ja kestame edasigi. Et soome-ugri traditsiooni vägi on kõigele vaatamata suur.

Nii jätab 4000 aastat vana, Tamula järve äärest välja kaevatud meheskulptuur «Linnutee tuulte» lõpukaadreis vaatajaga hüvasti tähenduslike sõnadega: «Ma hoidsin seda maad ja laule 4000 aastat, et anda need edasi teile. Et teie annaksite need edasi järgmistele põlvedele.»

Meri esimese filmi «Veelinnurahvas» toimetaja Jaan Ruus on meenutanud, et Moskva instantsidest läks film läbi raskustega. Põhjusi oli mitu. Esiteks rõhutas see soome-ugri kultuuriruumi ajaloolist ulatust, jättes vene rahva varju. Teiseks polnud selles sõnagi Nõukogude võimu «viljastavaist» tingimusist – selle asemel et propageerida uut ajastut, uusi kombeid, näitas see lugupidamisega, elavana vanu.

Meri keeldus filmi ümber tegemast. Lõpuks jõuti leidliku kompromissini, lisati algusesse tiitrid, milles tänatakse kolhoosnikke, kütte ja kalureid, kes spetsiaalselt selle filmi jaoks on elustanud vanu mälestusi. Film ise jäi puutumata.

Tahaks väga loota, et Meri käe all valminud filmid, iseäranis varasemad, ei jääks arhiiviriiuleile, vaid ärkaks ellu ka teleekraanil ja DVD-kandjal. Kõigepealt oleks vajalik aga üks retrospektiiv – miks mitte Pärnu filmifestivalil, mille üks asutajaid Meri oli ja mis tänavu tähistab juba 20. sünnipäeva.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles