Vana mees üllatub, imestab ja otsib muusikat

Immo Mihkelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmenäoline Udo Kasemets.
Mitmenäoline Udo Kasemets. Foto: John Oswald

Kes on Udo Kasemets? Ei maksa imestada, kui isegi paljud siinse muusikakunstiga seotud inimesed kehitavad tema nime kuuldes imestunult õlgu. Au see neile ei tee, sest tegemist on mehega, keda peaaegu samamoodi võib pidada eesti muusika klassikuks nagu näiteks välismaal suurema osa oma loomingust kirja pannud Eduard Tubinat.

Kasemets elab Torontos ja ta saab tänavu 87. Nagu Tubin, lahkus ka tema 1944. aastal Eestist. Seejärel õppis muusikat Saksamaal ja seadis ennast sisse Kanadas, kus eesti päritolu heliloojaid tegutseb mitmeid.

Aga kui me räägime muusikast ja hoiakutest, siis unustage Tubin – Kasemets on tulihingeline uuendaja, nüüdismuusika aktivist ja avangardist, kes armastab erilisi helisid ja sammumist uuenduste esireas. Multimeedia, tehnoloogia ja ideede süntees põimuvad tema heliilmas, nendes arvukates teostes, mille autor ta on.

Kas on võimalik mõne sõnaga väljendada teie eesmärki loomingus?

Muusika otsing.

Aga kui teil palutakse kirjeldada oma positsiooni ja hoiakut muusikas...

Muusika on minu jaoks lakkamatu õppimise protsess. Õppimine elu, inimsuse ja maailma kohta, milles me elame.

1950ndate alguses õppisite üürikest aega dodekafoonia pesas Darmstadtis. Mida olulist see teile andis?

See avas mu meeled ja kõrvad. Kohtumine Varèse, Kr˘eneki ja Schercheniga, Varèse «Io-nisationi» kuulmine, Schön-bergi «Survivor of Warsaw», Bergi ja Weberni muusika avas mulle uue maailma.

Paljud eksperimenteerivad muusikud on oma uurimustele hiljem selja pööranud, aga mitte teie. Mis köidab teid tavapärasest hälbiva muusika juures?

Tavapärasuse ja normid on inimeste kehtestatud reeglid. Muusika on loodusnähtus, alati uus. Ta sünnib üksnes vahetus «praegu» hetkes, kui õhulainete võnkumine ergutab inimese kõrva ja aju.

Paljudele inimestele meeldib reisimine – füüsiliselt või kujutlusis – kohtadesse, mida nad sageli külastavad. Teised jätkavad oma kogemustele uute väljavaadete otsimist. Mina kuulun viimaste hulka.

Aga te olite 50ndate lõpus näiteks Toronto Bachi-ühingu asutajate seas.

Nagu ma ütlesin – igasugune muusika on tema loomise hetkel uus. Kõik sõltub vaid sellest, kuidas me seda tajume.

Teil oli 1970. ja 1980. aastatel pikk pedagoogikarjäär. Mida see teile endale õpetas?

Õpetasin 70ndatel ja 80ndatel Ontario Kunstikolledžis. Mulle oli see aeg, mil ma õppisin mõistma, et kõik kunstid rajanevad samadel põhimõtetel, juurdudes inimlikus leidlikkuses ja loovuses.

Kuidas ja miks te John Cage’i muusikast ja ideedest hakkasite huvituma?

Sellele küsimusele pole võimalik lühidalt vastata. Ehk nädal, mille veedan Tallinnas, võimaldab rohkem selgitada.

John Cage’i eeskuju andis põhjuse mõtelda ja ümber mõtestada kõike paljutahulise muusika juurtest ja olemusest. Muusikas oli lootusetu mõtelda vanade struktuuride põhjal (tonaalsus), järgida vanu meetodeid (kontrapunkt, harmoonia), kasutada vanu materjale (orkestriinstrumente). Me alustasime stardijoonelt: heli, vaikus, aeg, tegevus.

Olete korraldanud tervet Ameerika mandrit hõlmava luulelugemise tuumarelvade vastu. Seega olete erinevalt paljudest akadeemilistest heliloojatest ühiskondlikult aktiivne. Mida arvate mõttest, et teie tavatu muusika on seotud ideega kunstist teispool igapäevaelu?

See on üks paljudest õppetundidest, mille sain Cage’ilt. Et pole eraldusjoont kunsti ja elu vahel. Cage’i «Päevikutes» on üks mõtteavaldus, mida mulle meeldib tsiteerida.

Eesti keeles kõlaks see nii: «Iga päev ärgates me näeme, kui oivaline on elu. Selle nägemiseks pole kunstid vajalikud, kuid kunstideta oleks selline vaatlus raskem. See tõdemus võimaldab meil koguda energiaid – meie enese ja looduse omi –, et muuta see talumatu maailm talutavaks.»

Oma kirjutistes, nagu ka muusikas, olete korduvalt tõstatanud kunsti eesmärgi probleemi. Palun selgitust.

Oma varasemates kirjutistes räägib Cage «eesmärgitust eesmärgist». Seda mõtet avardades jõuame elu eesmärgi ja tähenduse juurde, mis on meil parem jätta filosoofidele lahata.

60ndatel soovis suur osa radikaalsest muusikast šokeerida inimesi. Kas ka teie?

Ma ei arva, et kuuekümnendate kunst oli mõeldud šokeerima. See võis küll ehmatada inimesi, keda oli õpetatud kunsti mõistma tavapärasel moel. Igasugune uus võib mõnda inimest hirmutada.

On teil kunagi tulnud oma muusikalisi ideid selgitada tavalistele inimestele? Kuidas üldse seesugust kommunikatsioonitasandit luua?

Muusikat on raske, kui mitte võimatu selgitada. Muusika on kogemus. Üks väga personaalne kogemus, mis samas võib olla ka ühine kogemus, mida jagavad omavahel mõned või paljud inimesed.

Kuigi ma pole kuulnud teie teoseid, milles olete väidetavalt kasutanud eesti rahvaviiside teemasid, kannustab juba see pelk fakt küsima teilt eestluse kohta.

Sündisin Eestis. Vanemad olid eestlased. Veetsin lapsepõlve ja nooruseaja Eestis. Nendel aastatel omandatud väärtussüsteem on mu elu alus. Inspiratsioon, julgustavad sõnad ja juhtnöörid, mille sain õpetajatelt nagu Tuudur Vettik, Heino Eller ja Olav Roots, viisid mu muusikalisele teele, mida mööda olen rännanud kogu elu.

Kas on mõni paik, mida nüüd – pärast 60-aastast eemalolekut – kindlasti soovite siin külastada?

Tallinna tahan näha. 60 aastat hiljem. Tahan näha, kuidas on ta muutunud, kas ta on säilitanud oma unikaalse hinge.

Festival FMP

• 24.–31. märtsil toimuva festivali aukülaliseks on Kanadas elav eesti päritolu Udo Kasemets.

• Festivali helilooja on Helena Tulve.

• Toimub 19 kontserti.

• Kokku esitatakse 112 eesti heliloojate teost.

• 54 teost kõlavad esiettekandes.

• Olulisimad kontserdid:

• 24. märtsil Udo Kasemetsa autoriõhtu,

• 25. märtsil II Lepo Sumera nimelise heliloomingukonkursi finaalkontsert,

• 26. märtsil «EMP Unplugged».

• 27. märtsil toimub traditsiooniks saanud mänguline ja kirev «Mammutkontsert».

• 29. märtsil on Helena Tulve autorikontsert

• 31. märtsil festivali lõppkontsert pealkirjaga «Sula», kus ERSO musitseerib kultuuritehase Polymer katlamajas. (PM)

Tagasi üles