Mullast sa tulid ja mullaks pead saama

Haruldased eksponaadid: Kirke Kangro on vorminud rammu­­sast mustast mullast elusuuruses mehed.

FOTO: Peeter Langovits

Skulptor Kirke Kangro töid vaadates hakkasin mõtlema, et just sellist lihtsat ja pretensioonitut kunsti on miskipärast alati raske määratleda.

Paradoksaalne, aga ükski definitsioon ei suuda adekvaatselt iseloomustada seda, mis tundub niigi selge. See oleks nagu kõigist raskestihääldatavatest -ismidest ja rangelt seatud piiridest üle.

Kirke Kangro on loomult uudishimulik ja uutele kogemustele avatud kunstnik. Talle meeldib erinevate materjalidega katsetada, mistõttu tema väljapanekud on iga kord eri nägu. Kord meelitab ta vaatajat õhulisse klaaslabürinti. Kord jäädvustab pronksi elava klassiku luuleridu.

Ta on tegelnud ka jää- ja liivaskulptuuriga. Ja nüüd on astunud liivaskulptuurist sammu edasi mullaskulptuuri suunas.

Hingestatud maailm

Pealkiri «Mullamehed» ei tohiks küsimusi tekitada. Ilutsevad ju galerii esimeses saalis kolm rammusast mustast mullast vormitud elusuuruses meest, igaühe ümber uhke punasest sametist piirdenöör.

Kunstniku irooniline idee asetada oma ürgselt jõulised teosed pealetükkivalt piduliku äärise taha viib mullamehed haruldaste muuseumieksponaatide staatusesse ja sunnib vaatajat suhtuma neisse vastava aupaklikkusega.

Tõsi, puutudes mullaga iga päev kokku, kipume unustama selle algelemendi sakraalse tähenduse.

Meie endi kuju võtnud, äratab see ellu me teadvuse sügavustes peituvaid mälestusi inimkonna lapsepõlve hingestatud maailmast.

Ent vaatamata algaine tõsisele ja veidi süngele olemusele ning meie kultuuriruumis levinud arusaamale mulla-/maa-alusest kui surma ja mitteolemise maailmast, ei kaldu kunstnik nekrosoofiasse, vaid räägib mullast kui tasandist, milles elu ja surm on vastastikku seotud ja üksteisest lahutamatud.

Kangro osutab maamulla binaarsele sümboolikale – ühelt poolt assotsieerub muld mateeria lagunemisega, teiselt poolt – uue elu sünniga. Mullast sa tulid ja mullaks sa pead saama.

Paratamatult hakkab kummitama Vana Testamendi versioon inimese loomisest. Aga kui kristlaste Jumal pidi oma mullast tehtud mehele eluvaimu sisse puhuma, et tast inimene saaks, siis Kirke Kangro andis inimese kuju juba elavale mullale.

Mõtlev ja irooniline

Muld on ebatavaline materjal. Ta neelab valgust, mistõttu tekib optiline efekt, et mustad mehed ei ole ruumilised objektid, vaid hoopis kummalised augud meie reaalsusepildis. Nad näivad sissepoole avatud tumedate tunnelitena.

Tundub, et kunstniku eesmärk oligi meid sissepääsu juurde tuua. Siit avanevatele metafüüsilistele aladele saab aga iga näituse külastaja ise edasi liikuda.

On näha, et kunstnik ja tema töö ei ole üksteisega vastuolus. Nad kuuluvad kokku, mis on selge märk kunstniku vaimsest küpsusest ja loomingulisest siirusest.

Kirke Kangro ja teiste tema põlvkonna kunstnike, näiteks Merike Estna, August Künnapu ja Julia Maria Pihlaku hiljuti nähtud väljapanekud viivad mõttele, et neurootiline ja enesekeskne, krimpsus näo ja ropu suuga noor eesti kunst hakkab vist vanaks jääma ja peale on tulemas uus.

Rahulik, mõtlev ja positiivselt irooniline noor eesti kunst.

Näitus

Kirke Kangro

«Mullamehed»

Tallinna linnagaleriis

26. märtsini

Tagasi üles
Back