Kanada klassik rabas publikut

Margaret Atwood rõõmustab Londoni raamatulaadal elektroonilise signatuuri läbimineku üle.

FOTO: Derek Buckley

Londoni raamatulaada (LBF, 5.–7. märts), millel esines 1996 firmat 59 maalt, avas Margaret Atwood, kes kummutas müüdi, et kirjanikelt pole oodata mitte midagi käegakatsutavalt kasulikku. Nimelt tutvustas Atwood oma leiutist, tehnikaimet, millest oli Suurbritannia ja USA ajakirjandusse teavet lekkinud juba enam kui aasta.

Tegemist on kaugjuhtimisel töötava elektroonilise sulepeaga (longpen), mis signeerib raamatuid, ilma et autor peaks maakera teise otsa ise kohale sõitma.

Longpen kuulub firmale Unotchit Inc. (You No Touch It), mille Atwood asutas aastal 2004. Sellele vaatamata leidub ikka veel neid, kes arvavad, et tegemist on meganaljaga. Atwood kinnitab, et asi on naljast kaugel.

Autoriturnee seoses «Oryx ja Crake’i» («Orüks ja Ruik», tõlkija Riina Jesmin, kirjastus Varrak 2004) paberkaanelise väljaande ilmumisega oli nii kurnav, et ta lihtsalt pidi midagi välja mõtlema.

Longpen aitaks kirjastajatel kokku hoida kulude arvelt, mis on seotud «halvasti orienteeruvate kirjanike» saatmisega laia maailma, ning kirjanik saaks koduseinte vahel olles signeerida oma raamatuid lugejatele, kes on samal ajal erinevates linnades või erinevatel maadel.

Hämmingus austaja küsimusele, et kuidas jääb siis kirjaniku kehalise kohaloleku ja vahetu kontakti võluga, vastab Atwood temale nii omase huumoriga, et ta pole veel märganud, et huvi keha ja kehalise vastu oleks igipüsiv: kolm päeva surnud inimese keha vastu ei tundvat enamik mingit erilist huvi.

Pealegi olla longpen trendikalt turvaline, autori pisikud ja biomaterjal ei puutu kokku lugeja biomaterjali ja pisikutega. Ta lisab, et longpen’i kasutamise ajal on autori ja lugeja vahel videoside, ning autor saab lugejale sügavamalt ja segamatult silma vaadata.

Kohalolu pole vajalik

Lugejale jääks lisaks autogrammile ka DVD kontakti armastatud autoriga. Mõelgem sellele, kui paljud häbelikud inimesed on meilitsi ja telefonitsi lahedamad suhtlejad kui tegelikes olukordades.

Neile, kes kardavad, et Atwoodi elektrooniline autogramm «võõrandub» autorist samamoodi kui Donald Rumsfeldi allkiri, mis automaatsulepea vahendusel jõudis kirjadele, mis saadeti Iraagis hukkunud USA sõdurite perekondadele, vastab ta, et iga longpen’iga tehtud liigutus on originaalne ja ainukordne: longpen on käepikendus.

Ja järele mõeldes, võib-olla see tekitabki võõristust: kes meist poleks lapsepõlves kuulnud hirmujutte klaverit mängivatest või kägistavatest kätest.

Demonstratsioonetendus

Entusiastlikult demonstreerib Atwood, kuidas tema istub kirjastuse Bloomsbury boksis LBFi üldhallis, signeerib ja joonistab väljendusrikkaid loomakesi (Atwoodi äsjailmunud esseekogu «The Tent» on suuresti tema enese kujundusega), ning ülakorrusel on õnnelik autogrammisaaja, kellele kirjutab selle longpen.

Atwood rõhutab rahvahulgale, kes tema ümber, et leiutis on veel lapsekingades ja arenguruumi on palju. Ning sellist hoiatust on hädasti vaja: kui pärastlõunal püütakse longpen’i abil signeerida raamatuid neile, kes New Yorgis (USA) ja Guelphis (Kanada), siis ei tule sellest esimese tunni vältel midagi välja.

Atwood arvab, et tema leiutisest võib tulu olla maades, kus avaldatakse palju tõlkekirjandust; iseäranis väiksematel maadel, kuhu rahvusvahelise kuulsuse saavutanud kirjaniku kutsumine on liialt kulukas. Pealegi usub ta ennustust, et 50 aasta pärast reisime me kõik palju vähem kui praegu, seda nii keskkonnakaitsest lähtudes kui ka odava lennukikütuse nappusel.

Kõige populaarsemad seminarid raamatulaadal olid need, kus õpetati, kuidas oma tegevust tulusalt interneti abil laiendada. Google’i korraldatud loengute eel lookles ukse taga pikk järjekord ning seismisruumigi ei jätkunud kõigile soovijaile.

Mati Unt inglise keeles

Tõlkeseminaridel hakkas kõrva see, et võõrkeeltest inglise keelde tõlgitud kirjanduse protsent Suurbritannias on kasvanud (enne 2%, nüüd juba 3%). Eesti keelest inglise keelde tõlkija Eric Dickens täpsustab, et sellesse protsenti mahuvad ka näiteks kokaraamatud ja muu tarbekirjandus.

Tema tõlkes on just ilmunud Mati Undi «Öös on asju» («Things in the Night», Dalkey Archive Press).

Samas kinnitab ilukirjandust välja andva kirjastuse Faber and Faber esindaja, et nende aasta jooksul avaldatud 40 raamatust on kümme tõlgitud võõrkeeltest.

Kõrva jääb veel rahvusvaheliselt raamatuid reklaamivate ajakirjade esindaja hinnang: selleks, et edukalt meedia kiirelt arenevate vormidega võistelda, peaks raamatud välja nägema sellised nagu Atwoodi «The Tent» või «Estonian Folktales» (Varrak).

Tagasi üles