Ajalooline õppetund

Immo Mihkelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kokkupuude Kanadas elava eestlase Udo Kasemetsa, tema muusika ja mõtetega oli siinsele kunstmuusika ringkonnale kahtlemata õppetunniks.

Läinud nädalal pidas enam kui 60 aastat oma sünnimaast eemal olnud mees eesti keeles ka loengu muusikaakadeemias, keskendudes eelkõige John Cage’i ideedest saadud kogemusele.

Mõnes mõttes on ta ju elav ajalugu ja omal nahal ja isiklike kõrvadega läbi elanud ka need etapid, mis eesti muusika arenguloos ideoloogilise surutise tõttu peaaegu vahele jäid. Nii tema jutust kui muusikast pidanuks siinsed süvamuusikud nii mõndagi mitte üksnes kõrva taha panema, vaid ka mõtetes läbi seedima.

Kasemets lähtub ideest, et noodid pole veel muusika. Muusika on kõikehõlmav kogemus, mis lahutamatult seoses inimliku olemisega üldse. Tegemist on mitmemõõtmelise protsessiga, mille ulatuvus ei sõltu üksnes kuulmismeelest.

Just protsessi terviku tunnetamise ja selle läbi helide juhtimise suhtes pidi Kasemetsa esimene autorikontsert Eestis olema noortele heliloojatele väga õpetlik. Mingit kasu pole ju nutikate helifiguuride kuhilast, kui see jääbki hajusaks. Oluline on, et ka teised peale autori midagi näeksid-kuuleksid.

Udo Kasemetsa näiliselt kaootilisest helikangast ilmnesid mustrid selgesti, kuid väga aeglaselt. Umbes nõnda nagu looduseski.

Tagasi üles