Esmaspäeval, 27. märtsil suri poola ulmekirjanik StanisÅaw Lem, ilmselt tuntuim Euroopa kirjanik maailmas. StanisÅaw Lemi raamatuid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning nende kogutiraa ületab 30 miljonit.
Krakowi mõtleja lahkumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
StanisÅaw Lem sündis 12. septembril 1921. a Lvivis, mis siis kuulus veel Poola koosseisu. Väikese StanisÅawi isa oli jõukas arst ning nõnda saidki poisi esimesteks raamatuteks anatoomiaatlased ja arstiteaduslikud käsiraamatud, paljud neist olid veel ka saksa- ja prantsuskeelsed.
Kontaktid võõraga
StanisÅaw Lem on oma varasemate raamatute suhtes enam kui skeptiline ning ka kriitikud on öelnud, et alles jutukogust «Kosmoserändude päevikud» (1957) algab Lem, keda me nüüd teame. Põhilise osa sellest raamatust moodustavad satiirilised lood Ijon Tichyst, kes pole ka eesti lugejale päris tundmatu. Loomingu Raamatukogu avaldas omal ajal väga operatiivselt kaks vihikut selle seikleja juhtumustest: «Ijon Tichy kosmoserändude päevikud» (1962) ja «Ijon Tichy mälestused» (1967).
Tõeline tuntus saabus romaanidega «Eeden» (1959) ja «Solaris» (1961), mis ühtede kaante vahel 1989. aastal eesti lugejalegi kättesaadavaks said. Koos lühema romaaniga ««Alistamatu»» (1964) moodustavad need kolm temaatilise triptühhoni kosmilise kontakti erinevatest vormidest.
StanisÅaw Lem kirjutas need romaanid just kontaktidest võõra mõistusega ning seetõttu ei pidanud ta ka eriti midagi Andrei Tarkovski ekraniseeringust «Solaris» (1972). Kirjanik püüdis seda Tarkovskile seletada, aga paarikümneminutilise vestluse järel sai aru, et igasugune seos romaaniga «Solaris» on juhuslik. Need kolm romaani on raamatud, mille kohta autor on öelnud, et neid pole tal põhjust häbeneda.
Filosoofiline ulme
Eelmainitud teostega samal ajal ilmunud romaani «Tagasitulek tähtede juurest» (1961, ek. 1976) Lem aga sedavõrd õnnestunuks ei pea. Küll heidab ta sellele ette liigset sarnasust Erich Maria Remarquei romaaniga «Kolm sõpra» (1937, ek. 1992), küll seda, et romaani põhiidee (sotsiaalse kurjuse likvideerimine) on lahendatud primitiivselt ja suisa võltsilt. Arvan, et enamik haritud inimesi Eestis on seda romaani lugenud ning võivad minuga koos tunnistada, kuidas autor oma loomingut liialt karmilt hindab.
Filmihuvilise eestlase jaoks on Lemi nimel muidugi lisatähendus, sest üks väheseid kohalikke ulmefilme ja Eesti-Poola ühisfilme «Navigaator Pirx» (1979) põhineb kirjaniku lühiromaanil «Juurdlus» (1968). Piloot Pirxi lood ongi ühed viimased tekstid, mida kirjaniku loomingust tavapärase ulmega seostada saab. Hilisemad teosed olid kas arvustused ja saatesõnad väljamõeldud raamatutele või siis filosoofilis-esseistlikud romaanid.
Eks StanisÅaw Lemi ulme on alati vägagi filosoofiline, sest kirjanikuna näib ta eelistavat sõnailule mõttekonstruktsiooni täpsust ja elegantsust, kuid varasemas loomingus oli romaani ja filosoofilise traktaadi vahe selgem.
Ja kui filosofeerimistung liialt lämmatama hakkas, siis kirjutas ta raamatud «Dialoogid» (1957), «Summa technologiae» (1964) ja «Juhuslikkuse filosoofia» (1968) teosed, mida ka maailmaklassiga mõtlejal poleks põhjust häbeneda.
Kuigi StanisÅaw Lem on tuntuim poola ulmekirjanik, olid suhted Poola ja muu maailma ulmega pingelised. Lem oli ulme suhtes enam kui kriitiline ning seostas oma tegevust väga vastumeelselt ulmega.
Labase ajaviite vastu
Olles Jules Vernei ja H. G. Wellsi järgija ulmes, ei mõistnud Lem ja ei tahtnud mõista, kuidas saavad kirjanikud visionäärluse ja mõtteeksperimentide asemel keskenduda labase ajaviite tootmisele.
Autori kirjandusteoreetilisi arutlusi lugedes jääb küll mulje, et StanisÅaw Lemi loominguline ideaal oli filosoofiline inseneriromaan. Õnneks raamatute kirjutamisel sai kirjanik enamjaolt võitu teoreetikust ning just sedasorti sisemise heitluse tulemusena ongi maailma ulmes olemas niisugune omanäoline looja.