Morrissey laulab kogu hingega, et ta pole täna see, kes ta oli eile

Kaheksakümnendate indie-kuulsus Morrissey on oma uute plaatidega tõestanud vaimuvärskust. Foto: AP / Scanpix

Nii Morrissey viimane plaat «Ringleader of the Tormentors» kui ka tema kontsert Helsingi kaablitehases kinnitavad, et asjatul armuvaeval on lihtne kehaline lahendus.

Kuigi Morrissey küsis enam kui kakskümmend aastat tagasi Smithsi esimesel albumil, kas vaim valitseb keha või vastupidi, on tema tekstid siiani selgelt vaimu üleolekut kinnitanud.

Sama lugu («Still Ill») kõlas ka Helsingi kontserdil, kuid nüüd on asjad ilmselt teistpidi. Armastus, mida eluaeg otsitud, on lõpuks ometi käes. Ja mitte mingi platooniline armastus. «Now I’m spreading your legs / With mine in-between.»

Uuesti sündinud artist

Mõnes mõttes on pisut nukkergi aru saada, et Morrissey värsid, mida ma poisikesest peale kummardanud olen, ei tulnud mitte niivõrd tuulest, kuivõrd tsölibaadist, kuid samal ajal on rõõm näha, et ka elatanud inimene võib äkitselt õitsele puhkeda. Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis, enne surma, kui saab õnnistust ta veider eluviis.

Alles kolm aastat tagasi oli Morrissey muusikaajaloo peaaegu unustatud peatükk. 2004 ilmus aga «You Are The Quarry» ja ootamatult selgus, et kuuldused tema surmast on siiski liialdatud. Tundus, et taasleitud edu tuli Morrisseyle endalegi ootamatult.

Kontserdil nägi ta tollal välja nagu pisut noorem, kuid mõnevõrra tüsedam Arnold Rüütel. Käitus ujedalt, vabandas ette ja taha, lõviosa kavast toetus klassikalistele Smithsi lugudele. Mis seal salata, ega laulminegi laivis kõige paremini välja ei kukkunud, alles lisapalade ajal hakkas hääl lahti minema.

Helsingis nähtud Morrissey oli midagi hoopis muud. Now I Am Born, nagu ta ise ütleb. Või nagu ütleb Sarah Brightman, Love Changes Everything. Mees on poole kõhnemaks jäänud ja esitab vabalt nii oma soolorepertuaari kui ka valitud Smithsi palu. Neid viimaseid vaid näpuotsaga, märksa rohkem sai kuulda soolokarjääri lugusid.

Et «Ringleader of the Tormentors» ilmus ametlikult vaid päev enne Helsingi kontserti, siis sai kuulda poolt uuest plaadist. Teist sama palju eelmiselt albumilt.

Publiku lemmiku taasleitud noorus ja hele hääl meenutas paljuski videos nähtud kaheksakümnendate ülesastumisi.

Tõsi küll, taustabänd jättis kahvatuvõitu mulje ja kuulajaskonna enamus paistis olevat Morrissey loomingule juba aastakümneid kaasa elanud.

Korralik etendus

Keskealised inimesed paraku ei viitsi enam rockabilly-soengut pähe teha ega kohustuslikke sepapoiste särke selga tõmmata. Rääkimata nartsisside söömisest.

See-eest olid rahval sõnad korralikult peas ja kaasa lauldi nagu muiste.

Morrissey ise aga hoiab publikuga viimasel ajal mõõdukat pikivahet. Veidi nalja lugude vahel ja kõik. Ei maksa loota, et pääseksid lavale teda embama. Ja kolme korda teda juba tagasi ei plaksuta. Ainult kaks lisalugu.

Kokkuvõttes siiski korralik etendus. See pole küll sama melanhoolne Morrissey, keda me siiani tundsime, aga ka reipana on ta endiselt täit tähelepanu väärt. «Ringleader of the Tormentors» peaks juba siinmailgi müügil olema ja kontserdil saab Morrisseyd näha näiteks juuni lõpus Roskildes. Kuulake ja vaadake.

Kontsert

Morrissey

«Ringleader of the Tormentors Tour»

4. aprillil Helsingi kaablitehases

-----------------------------------------------------

Arvamus

Raul Saaremets , Röövel Ööbiku trummar ja DJ:

Morrissey jättis väga hea mulje. Tundus, et ta on igas mõttes suurepärases vormis, nii laulmist kui ka kõike muud silmas pidades.

Ei ole just palju tema põlvkonna staare, kes suudaksid professionaalselt jätkuvalt sellisel tasemel üles astuda.

Iir Hermeliin , teatrikunstnik:

Esiteks hämmastas mind sügavalt, kuidas üks tegelane suudab rahulikult loksuva ja õlut rüüpava publiku ühe sekundiga energiat täis laadida ja elama panna.

Kontsert oli algusest lõpuni üllatavalt kõrgel tasemel. See oli just see Morrissey, keda ma olen endale ette kujutanud.