Indrek Ryytle rakett startis Puhjast

Vahur Afanasjev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Indrek Ryytle luulekogu «Inglid Rokijaamas» esitlus Tampere majas Tartus 8. märtsil.
Indrek Ryytle luulekogu «Inglid Rokijaamas» esitlus Tampere majas Tartus 8. märtsil. Foto: Sille Annuk

Kui Puhja eesti inimeste jaoks üldse midagi tähendab, siis seda, et Viljandist on tükk maad tuldud ja varsti jõutakse Tartusse. Lõviosa kodanikest läbivad Puhja, teadmata, et seal elab kirjanduslik raketiinsener Indrek Ryytle.

Indreku ehitusjooniste järgi jõudsid luulekogud viimati tootmisse kümme aastat tagasi. «Deani masin» 1996 ja «Lahkumine Puhjast» 1997. Siis lasus stardiplatsil vaikus; paljud kartsid, et igavene. Ei.

Rändurite kiuste

Vahepealsetel aastatel kirjutas Indrek ennastsalgavalt luuletusi, võideldes libekeelsete UFOde painega. «Hirm nahas mul ma rändureid / ei soovi sisse lasta,» meenutab tekstilõik. Nüüd on raamat valmis. «Inglid rokijaamas».

Iga Indreku tekst võtab mul südame põksuma. On veel eredalt meeles taevas miilav Challenger kuue astronaudiga pardal. Kas Ryytle rakett jõuab orbiidile?

«Ma eetrit võitsin / oli hüva kraam / Mu pähe tekkis / ingliraadiojaam,» valmistub Indrek stardiks. Ning siis läheb ta lendu. «On põrguingleil hääl nii hell / & mesimagus tämber / justnagu väike Iisrael / on avanend mu ümber». Liiga valus leek mõttemootori düüsidest vuhisemas, näitab Indrek Ryytle, et riimilis-liiviline luule on veel ammendamata.

Muidugi on «Inglid rokijaamas» punk, aga rohkem nii, nagu J.M.K.E esitaks koos Marju Kuudiga Heiti Talvikut. Globaalne katastroof seguneb lokaalse õlleanarhiaga.

Ryytle põrutab aeroplaanil triumfikaare vastu. Ja väljub kõrghoone varemeist: «Särk lõhki rebitud & pyxiauk valla / mu silme ees on tuhat heledat päikest».

Ryytle punk on pungist üle ning seetõttu värske: «mulle pole tähtis – Fromm või Freud või Jung / ootan millal saabub ingli sissetung». Just ingli sissetungi annab Indrek Ryytle tekstidele tõelise hingamise.

Raamatust õhkub kibedat ilu, mis kummastavalt toob meelde Juhan Liivi loomingu paremiku. Mitte sarnase häda tõttu, mille loodus Ryytlele ja Liivile kaela on sokutanud. See on mingi erk-nukker tunnetus, mida tabada püüdes kirjutavad eesti luuletajad reeglina soigu, mitte luulet.

Ryytlel tuleb mõrkjas ilu loomulikult. Elo, see on sulle: «Liin mis ei hääbu saadik / olen tähelt /---/ Liin mis ei hääbu sõbrake / ma lähen /---/ Su pärast sõber nüüd on / pornograafia / --- / Su pärast sõber praegu / idioot».

Ryytle suhe Puhjaga on nagu Juhan Liivil Alatskiviga. «See on perifeeria / vana alevik maal / Vana alevik / märtrite tunnistussaal». Puhja on veri Ryytle veskile: «Tappa, tappa / mulle antakse tappa /---/ Siin kylas saan ma kõvasti tappa».

Ajatum kui Trubetsky

Ajati sarjan kolleege igerike kujunduste tõttu. Indrek ja tema sõbrad saavad aga rängalt kiita. «Inglid rokijaamas» on väljast ja seest maitsekas. Aapo Ilvese tehtud kujundus on põnev, fototöötlused mängivad tekstiga kaasa.

Toimetaja Indrek Särgki on tublit tööd teinud. Kuulujärgi võttis see kaua aega ning tulemuseks on hästi läbikomponeeritud tekstivalik, mis hoiab raamatu haaravana algusest otsani.

See raamat on ajatu. Ajatum kui Ryytle ühe eeskuju Tõnu Trubetsky luulekogud, mille sisu on igikestev laulutekstina. Ja erinevalt Contrast pole Ryytle tekstide võlu esituses.

«Inglid rokijaamas» peaks kaunistama iga Eesti kodu kaminasimssi. Siit saaksid tütarlapsed päevikussegi noppeid: «Ootad mind ka sina nagu paragrahv».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles