Nüüd aitab! ehk «¡Ya basta» ütlesid 1994. aastal Mehhiko vaese Chiapa provintsi elanikud. See, millest neile täpsemalt küllalt sai, olid IMF, NAFTA, WTO, Mehhiko valitsus ja kõik teised toredad parempoolsed neoliberaalsed institutsioonid, kes arvavad, et vabadus, demokraatia ja vabaturumajandus on sama asi ning majanduse globaliseerumine teeb terve maailma üliõnnelikuks.
1. jaanuaril, kui jõusse astus Põhja-Ameerika Vabakaubandusleping, nimetasid Chiapa elanikud end Emilio Zapata, 1910. aasta Mehhiko revolutsiooni kangelase järgi zapatistideks ning kuulutasid Mehhiko valitsusele sõja.
Nad võtsid oma kontrolli alla kuus linna, nende hulgas San Cristobal de las Casas. Seejärel saatsid nad välja kommunikee, kus ütlesid, et NAFTA, mis lõpetas pärismaalaste kooperatiivsete farmide subsideerimise, ei tähenda muud kui surmaotsust neljale miljonile pärismaalasest mehhiklasele. Et seda ei juhtuks, võtsid nad võimu ning provintsi asus juhtima Zapatistlik Hea Valitsuse Hunta.
Võiks ju arvata, et tegemist on mingi punaste khmeeride sarnase terroriarmeega, mille juhiks on karismaatiline kindral, kes varem või hiljem asub hävitama kaasvõitlejaid ning kujutab endast mingit Castro ja Pinocheti ristsugutist.
Kuid kaugel sellest − subcomandate Marcos on kindlasti karismaatiline liider, aga esindab eelnimetatuist erinevat «autoripositsiooni». Tuleb tunnistada, et Marcos on mõnevõrra müstiline tegelane, romantilise revolutsionääri arhetüüp.
Sarnaselt müütilise Zorroga on ka tema mees, kelle nägu keegi näinud ei ole ja kelle tegelikku nime keegi ei tea. (Anonüümse, maskiga ja võitmatu kangelase kuju on Ladina-Ameerika kultuuris tüüpiline.) Samas kannavad maski kõik zapatistide liidrid, mis muudab Marcose lihtsalt üheks paljudest ning sellist liidrit ei saa revolutsiooni juhina just kuigi hästi «brändida».
Marcose kohta käib mitmeid legende, millest mõned on fantastilisemad kui teised, kuid tõenäoline on, et ta on Mexico Cityst pärit endine marksist, kelle jalgealune seal läks nii tuliseks, et ta pidi maale kolima. Chiapas sai temast talupoeg ja täiesti uue elukorralduse teoreetik ja praktik.
Subcomandate Marcos on avalikult keeldunud võtmast võimu, öelnud vaid, et tema must mask on peegel kõigi sõnaõigusest ilmajäetud inimeste tarvis. Zapatistid ütlevad reeglina, et nad «kõik on Marcos» või «et meie oleme teie». Marcosele kuulub kuulus statement, et «Marcos on gei San Franciscos, neeger Lõuna-Aafrikas, asiaat Euroopas, chicano San Ysidros, anarhist Hispaanias, palestiinlane Iisraelis, maia indiaanlane San Cristobali tänavatel, juut Saksamaal, mustlane Poolas, mohikaanlane Quebecis, patsifist Bosnias, üksik naine kell 10 õhtul metroos, maata talupoeg, gängi liige slummis, töötu, õnnetu tudeng ja zapatist mägedes.»
Kõik sõnajõigusest ilmajäetud. Selline isetus, «mitte-mina» hoolimata suurest ja kõikevõitvast paatosest (või just seetõttu), võimaldabki Marcosel olla pärismaalaste eestkõneleja. Ta on transparantne, kuid ikonograafiline, kirjutab Juana Ponce de Leon.
Niisiis, zapatistliku revolutsiooni tulemuseks ei ole võimu haaramine, vaid haldamise detsentraliseerimine. Marcos ei juhi valitsust, ta üksnes allub zapatistlikule nõukogule, mis tegeleb kõigi küsimuste lahendamisega ning provintsi haldamisega. Ta on subcomandante, seega juba tiitli poolest mitte liider, vaid alluv.
Ilmselgelt on see midagi muud kui CIA, USA ja korporatsioonide poolt võimule upitatud massimõrvaritest kindralid ja nende «antikommunistlikud» hirmuvalitsused või Castro ja Mao tüüpi kommunistlikku retoorikat pruukivad diktaatorid. Kogu zapatistide revolutsiooni vältel on kasutatud rohkem sõnu kui püssirohtu ning vägivalda on kasutatud pigem zapatistide suhtes. Meenutagem 1997. aasta veresauna.
Marcos usub, et mittehierarhiline otsustamine, detsentraliseeritud organiseerumine ning kogukonnapõhine demokraatia on tõsiseltvõetav alternatiiv neoliberaalsele globaliseeruvale kapitalismile ning selle lõa otsas rippuvale representatiivsele parteidemokraatiale.
Ei ole ju mingit kahtlust, et Uuele Maailmakorrale, mida levitavad nagu katku USA ja selle liitlased, korporatsioonid ja kõikvõimalikud muud pärakapitalistlikud organisatsioonid, tuleb kuidagi vastu hakata. Ja zapatistidel on välja pakkuda küll mitte veatu, kuid siiski toimiv mehhanism.
Kui isamaalased ja teised rahvuslik-konservatiivsed jõud tahavad Euroopa tasandil hukka mõista kommunismi tegemata vahet ideoloogial ja NLKP nomenklatuuri diktatuuril, on sel ajaloolise õigluse jalule seadmise ja muude «õilsate» eesmärkide kattevarjus veel üks varjatud ja ohtlik eesmärk. (Olgu siinkohal öeldud, et ei kaitse kuidagi endise nomenklatuuri liikmeid, olen ise pärit Nõukogude repressioonide
alla kannatanud perekonnast.)
Nimelt on nende eesmärk teadlikult rihitud sinna, et muuta kapitalism transparentseks reaalsuseks, ainuõigeks maailmakorraks, mis välistaks kõikvõimalikud teist tüüpi maailma olemise viisid.
See tähendab vabaduse, demokraatia ja kapitalismi ühenduse naturaliseerimist. Selle paremkonservatiivse ideoloogilise kitsarinnalisuse tegelik eesmärk on kaotada võimalus ükskõik millise rahvaliikumise või poliitilise jõu tekkeks, mis on näiteks kas või liigse privatiseerimise vastane või teatava kommunitaarse suunitlusega või lihtsalt sotsiaalse programmiga, sest selle saaks tembeldada kommunistlikuks ja seega kohe kriminaliseerida.
Ühe küünilise keelamisega lahendataks probleem ka nende niiöelda üleilmastumisvastatsega, kes liigagi häälekalt häirivad WTO, IMFi , G8 jt maailmavalitsemise rahu. Selle all kannataksid kõik majandusteadlased, kes tegelevad kõikvõimalike antikapitalistlike majandusmudelitega ning lõpuks ka marksismipõhised teoreetikud ja filosoofid, nii ajaloolised kui kaasaegsed.
Nii, et härrased isamaaliitlased, võideldes ühe ideoloogia keelamise nimel, mida kasutati represseerimiseks, muutute ise represseerijateks. Seega soovitan teil jääda nõukogude nomenklatuuri juurde, kui teil ilmtingimata on vaja oma kannatusi teiste hukkamõistmisega õilistada. Kuigi jah, milleks? Nõukogude kord on ajalooliselt ju vääraks osutunud ja seega juba iseenesest hukka mõistetud.
Samas tuleb nõustuda Slavoj iekiga, et ükskõik kui palju Marx ka ei eksinud ja et tema kirjeldatud majandusmudel enam ei kehti, kirjeldavad näiteks Kommunistliku Partei manifesti osa peatükke jätkuvalt suurepäraselt maailma, kus me elame.
Rahvuslaste paanika- ja märterluspõhine poliitika agiteerib vananenud vastasseise nagu kapitalismi ainus alternatiiv oleks kommunism, mis teadagi tähendab Nõukogude Liitu. Nagu näha zapatistide näitel, mis on reaalne ja toimiv mittevägivaldne otsesel demokraatial põhinev haldusüksus, ei ole kapitalismi alternatiiv kommunism ega diktatuur, vaid detsentraliseeritud juhtimine.
Zapatistide eesmärk ei ole maailmarevolutsioon, piisab, kui maailma muuta, ütleb Marcos. Kuigi neid huvitab kontrolli saavutamine maa üle, privatiseerimise lõpetamine, vahetu poliitilise representatsiooni võimalus ning õigus kaitsta oma keelt ja kultuuri. Nende eesmärk, erinevalt tüüpilistest marksistlikest geriljadest, ei ole saavutada kontroll, vaid luua autonoomseid ruume, kus tegelikult ka saaks edendada «demokraatiat, vabadust ja õiglust».
Ma ei tea, kas keegi üldse kahtleb, et Nõukogude Liit oli repressiivne reiim? Ilmselt mitte. Isegi kõige ortodokssemad lääne marksistid on aru saanud, et NL «oli halb». Aga kui püstitada küsimus Henry Kissingeri ja USA valitsuse selgest osalusest genotsiidis, poliitilistes mõrvades ja neile, s.t kapitalile ja kapitalistlikele reiimidele ebasobivate valitsuste kukutamises, siis ütleb Raul Mälk jumala rahulikult, et tegemist oli ja on reaalpoliitiliste vajadustega ja kõiges selles pole midagi kuritegelikku ja et ajakirjanik esitab lihtsalt oma arvamust. (Intervjuu ETVs, vahetult enne tõsielufilmi Kissingerist.)
Muidugi käitusid ka Bush ja liitlased, sealhulgas Eesti, Iraagis ja Afganistanis reaalpoliitilistest vajadustest lähtuvalt. Eks ole! Milline karjuv ebaõiglus ja topeltstandardid! Ehk lähtus ka Nõukogude Liit 1940. aastal Eestit okupeerides reaalpoliitilistest vajadustest, mis teadagi lubab vilistada igasugustele rahvusvahelistele tavadele ja elementaarsele inimlikkusele?
Seega püstitan küsimuse, kes mõistab hukka kapitalismi kuriteod? Naomi Klein on magusamad neist oma raamatus «Fences & Windows» üles lugenud: kui Guatemala demokraatlikult valitud valitsus üritas 1950ndail ellu viia ulatuslikke maareforme, mis lõpetasid US Fruit Comapny monopoli, hakati riiki pommitama ja valitsus kukutati.
Sellal rääkis USA, et valitsusvahetus toimus riigisiseselt, kuid üheksa aastat hiljem kuulutas president Dwight Eisenhower, et «me pidime saama lahti kommunistlikust valitsusest, mis oli riigis võimule pääsenud». Kindral Suharto võttis veriselt võimu Indoneesias 1965. aastal üksnes Euroopa ja USA kaasabil.
Osa diilist oli Briti kompaniide ja Maailmapanga mõjuvõimu taastamine Indoneesias. Ja loomulikult olid need USA vabaturu jõud, mis initsieerisid demokraatlikult valitud Tiili presidendi Salvador Allende sõjalise kukutamise 1973. aastal. Selle kohta ütles Kissinger oma kuulsa künismi, et «ühte maad ei saa lasta minna kommunistlikuks ainult enda vastutustundetuse tõttu».
Ja lõpuks seesama Taleban Afganistanis oli ju USA enda võimule upitatud. Ja kuigi seekord põletati väga valusalt näppe, ei ole ameeriklased teinud sellest mingeid järeldusi.
Igatahes on investorid alati nõus toetama diktatuure, kui need vaid avavad turu välisfirmadele, olgu selleks siis monarhia Saudi Araabias või nomenklatuurne diktatuur Hiinas. Evangelist Bush õnnistab vaba turu ja demokraatia püha abielu FTAA tippkohtumisel 2001. aastal väites, et «inimesed, kes tegutsevad vaba turumajanduse tingimustes, nõuavad lõpuks ka vaba ühiskonda». Milline võluv loogika − toetades diktatuuri, toetad sa tegelikult demokraatiat! Maailma suurim mõttehiiglane on jälle kõnelenud.
Asi ei ole selles, et ma tingimata toetaksin näiteks Eestis zapatistlikku revolutsiooni, vaid toetan põhimõtteliselt mõtte- ja sõnavabadust ning õigust keelduda kapitalismi diktatuurist. Kui kõrvutatada kommunismi ja kapitalismi, siis erinevus ei olegi nii suur. Kommunism nägi tavainimeses peamiselt tootjat, kapitalism tarbijat, esimene muutis linna isikukultuse, teine tarbimisvabaduse vaatemänguks. Esimene pühitses töörahva vabaduse sildi all nomenklatuuri diktatuuri, teine isikuvabaduse sildi all kapitali oma. Head orjamist kõigile.