Kultuurisoovitused

Olge tervitatud, luiged

Metsosopran Helen Lokuta särab Tõnu Kõrvitsa ooperis.

FOTO: Von Krahli teater

Tõnu Kõrvitsat näiteks tuues võib öelda, et eesti heliloojatel on uskumatut potentsiaali luua häid nüüdisaegseid eestikeelseid oopereid.

Samal ajal kui ühiskonnas ei ole veel lõpuni mõeldud, kui vajalik võiks olla uus ooperimaja, andis viimane Nargen Opera ja Von Krahli ühisprtöö aimu, kumb oli varem, kas muna või kana, kas ooperimaja või muusikateater.

Nargen Opera ei ole õnneks originaalitsev või elitaarne kammerooperite esitamisele pühendunud projekt. Siin on tähtis eesti algupäraste eestikeelsete ooperite sünd.

Minek teise reaalsusse

Neljapäeva õhtul toimus Von Krahli suhteliselt väikeses black box saalis Tõnu Kõrvitsa kammerooperite «Tuleaed» ja «Mu Luiged, mu mõtted» õnnestunud esietendus.

Laval olid kaks printsessi täis minekut muusikasse ja valgusesse, igaviku majja. Laval eesti noorema põlvkonna primadonnad – metsosopran Helen Lokuta ja sopran Kädy Plaas –, ühtemoodi vokaalselt võimekad, lavalise närvi ja tähelepanu äratava välimusega noored daamid.

Kas mäletate veel 1999. aastal esietendunud Raimo Kangro ooperit «Süda». Üks tollastest libretistidest Maarja Kangro on kirjutanud kaks uut dramaturgiliselt köitvat libretot. Ooperites oli viiteid kahele veidi sarnasele loomenatuurile, reaalsusest põgenejad Emily Dickinson ja Heiberg.

Inglid ja jänesed

Millegipärast tekkis tunne, et Kõrvitsat inspireeris rohkem Dickinsoni naine valges kuju, seda enam, et hullumeelsust ju eriti ei rõhutatud.

Nii õhtut täitev esimene kui teine ooper on minek teise reaalsusse, sealjuures esimene ooper võimendab teise ooperi maagilist poeesia väge.

Ooperilava oli lahendatud nupukalt – lauljad kõrgusid postamentidel baroksetes valgetes kleitides, ilmselt selleks, et valge pind oleks võimalikult suur ja mõjule pääseks esimeses ooperis kasutatud valguse abil lahendatud lavastus. Lava sügavuses oli ekraan, millele suurem tähelepanu kandus õhtu teises pooles Merike Estna maalide kaasamise aegu.

Tagaplaanil hiilisid esimese ooperi aegu istuma Eestimaa inglid –, valged jänesed – ehk Nargen Opera naiskoori liikmed. Lava keskel istus soliidselt ooperi keskmes Tallinna Kammerorkester ja dirigent Tõnu Kaljuste.

Seega mahtus ooperipartituur – solistid koor ja orkester – kõik väikesele lavale. Lisaks toodi valgussõõris eriliselt välja keelpilliorkestrile värve lisanud flüügelhorni ja trompetimängija Mihkel Metsala ja löökpillimängija Rein Roos.

Igaviku rütmis

Ooperiõhtu oli lahendatud kolmeosalisena. Mõlemad ooperid on palverännakud igaviku majja.

Esimeses võtavad teekonna ette Kangro originaallibretos publikule esitletult õpetaja ja õpilane, kes satuvad segadusse urbanistliku linnamaastiku peegelpindadest.

Palverännak tardub tuleaias, jõudmata vabanemiseni. Jänesteks kostümeeritud Nargen Opera naiskoor laulis kahe ooperi vahel lavalt hõljudes lahkudes Kõrvitsa mediteeriva kergelt orientaalse alatooniga koorilaulu «Kuula».

Teise sümbolistlikult mõjuva ja muusikaliselt erakordselt intensiivse ooperi aluseks oli Heibergi originaallooming. Helilooja andis ooperis sopranipartii inglile Heibergi lüürika laulmise ning metsosopranist poeedile proosa kõnelaulu. Ooperi finaalis esitavad nad Heibergi teksti juba ühinenult duetis.

Luuleteksti interpreteerivad Estna kevadistes toonides maalid. Ka neis on dramaturgiat ja üllatusi. Ooperi alguses ekraanil tantsisklev tütarlaps sirgub neiuks. Teispoolsuse pelutavat kohalolu märgistab haukuv koer, kurja välisilma reaalset kohalolu tekitavad lennukid sinitaevas. Ja lõpuks kõigutavad jänestest inglid igaviku rütmis oma balletikingades varbaid.

Uus eesti ooper

Tõnu Kõrvitsa kammerooperid


«Tuleaed» ja «Mu luiged, mu mõtted».

Nargen Opera – Von Krahli teater

Lavastaja Peeter Jalakas

Dirigent Tõnu Kaljuste

Esitajad: Kädy Plaas, Helen Lokuta ja Tallinna Kammerorkester

Esietendus 20. aprillil Von Krahli teatris

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles