Kultuurikomm: Külaline on hea olla

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Olin sel kevadel esimest korda Ameerikas. Aegade jooksul on kujunenud igasuguseid eelarvamusi, aga nagu ikka, on vahetu kogemus midagi muud. Olime külalisetendustel New Yorgis, Washingtonis ja Kanadas Torontos. Mängisime väliseesti kogukonnale, kes on nüüdseks lõhenenud päris-väliseestlasteks ja mängu-väliseestlasteks.

Viimased on siis hiljem ümber asunud, kes õnne otsima, kes õppima, kes ilma avastama. Nende huvi Kodu-Eesti vastu on imelik seos nostalgiast ja leigest uudishimust ja vajadusest lihtsalt uusi värskeid nägusid ja jutte kohata. Mõtlesin, et huvitav, millest see tuleb. Kas asi on suures vahemaas või milleski muus.

Kui ma New Yorgi tänavatepõhjas ringi kondasin, olin esialgu nõutu. Ei osanud seisukohta võtta. Pealegi oli silme ees Manhattani kaart joonlauaga tõmmatud tänavatest. See pole võrk, mis iseenesest on kujunenud. Seda pole loonud loodus, vaid inimene on selle vahendajaks looduse ja sotsiaalse kultuuri vahel. Üha enam hakkas aga minusse hoovama mingi metsik energia. Ja see tuleb tohutust kontsentratsioonist, mis selles linnas on.

Lõputud sirged tänavad ühes suunas, selja taga, vasakul, paremal. Sa liigud kuskile edasi, aga see lõpmatus eri suundades ei lõpe. Sa näed pilvelõhkujaid kihutamas mööda tänavate fronti ikka edasi. Ja tagasi ja tagasi. Sa näed lõpmatust. Ja lõputu kollane ja must liiklusevoog su ümber ja sinust läbi. NY oma ammendamatuses ja mitmekesisuses ja tohutus inimhulgas, kes sõidavad sajaga läbi elu, ongi see energiaallikas.

Kõik on väga praktiline. Isegi liigne on kuidagi millegi jaoks vajalik. Näiteks prügi tänavatel. Need kuhjad siniste ja mustade kilekottidega on tohutu rahateenimise allikas paljudele inimestele. Ameerikas sündis ka selline filosoofiakoolkond nagu pragmatism. Ei ühtki liigutust ilma asjata. Seda väljendab ka New York. Joonlauaga tänavad ja pilvelõhkujad on selleks, et rohkem inimesi ja nende panust oma silma all hoida. Et neil ei tekiks vaba aega. Et neid täielikult ümbritseda tuletõrjujate, politsei, kiirabi ja taksodega. Et organiseeruda ühe asja nimel.

Metallredelid maja tänavapoolsetel külgedel, et oleks hõlpsam põgeneda mõne kosmilise ohu eest. Ja see kõik on muutunud kunstiks. Sellisel arhitektuuril on oma ilu ja harmoonia, kuigi esialgu oli asi vaid praktilises elukorralduses. Selle filosoofia ilusaim näide on Brooklyni sild, mille metallkonstruktsioone, trosse, neete jne pole kavatsetudki peita. Milleks raisata betooni. Aja jooksul on sellest tekkinud omalaadne esteetika ja maailmanägemise viis.

See ongi Ameerikast teinud maailmavalitseja. Sest see ongi praktilisuse ainus eesmärk.

Öösel, kui kell sai kolm, oli alati uni läinud. Lõin lahti läpaka ja vaatasin, mis kodus toimub. Ja see pilt tegi kurvaks. Ma ei tundnud millegipärast mingit huvi värskete lindiskandaalide vastu. Mis partei kellega ühineb. Ja kuidas saadakse presidendiks. Kõik tundus kuidagi mannetu ja väike. Väiklane ja mõttetu. Kuigi teadsin, et kodus olles samad asjad paremate puudusel mind ikkagi erutavad. Siis äkki järjekordselt mõistsin, miks suures maailmas olles kaob huvi külaasjade vastu. Kes kellele halvasti ütles ja kes kelle tagant kapsaraua varastas, on liiga tillukesed probleemid.

See tegi ka kuidagi kurvaks, et kui meil on päev, siis Ameerikas on öö, ja kui meie magame, on neil päev.

Tagasi tulnud, käisin Kumus. Ilus ja tore maja. Kuna lavastan sel suvel Viinistul «Sürrealiste», vaatasin ülevaadet ka eesti sürrealistidest. Ja oli ikka imelik küll. Meil tehti samu asju lihtsalt 60 aastat hiljem, nagu vahepeal ajalugu polnukski. Aga sel on ehk ka oma põhjus.

Kui Breton ja Dali unistasid sürrealistlikust maailmarevolutsioonist ja teatasid, et ainus tõeliselt sürreaalne tegu on rahva sekka huupi tulistamine, siis meil oli samal ajal Vabadussõda. See on meie kõige sürrealistlikum tegu. See mulle meeldib. Kunst kahvatub ajaloo ees, Dachau, Bosnia, Tšetšeenia on küll võimsad projektid, aga ega sellepärast meie jäta omi kunstiprojekte ellu viimata, ega me maailma ikka muidu ei valluta.

Ja kui ma nüüd vaatan meie Tallinna kesklinna, siis pean ütlema, et mulle meeldiks, et klaasist ja terasest pilvelõhkujaid oleks rohkem, ja vanalinnas tänan jumalat, et me pole vanalinnas pidanud pidama ühtki linnalahingut, seda moodsat partisanisõda, nagu mõni siin juba meie kaitsedoktriiniks peab. Linn on alles ja on, kus olla. Avaramaid mõtteid, härrased, ja veel üks asi. Hea on külas käia. Veel parem kodus olla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles