Transilvaania metsik ja magus õis – võrratu poetess Liliana Ursu

Doris Kareva
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kirjandusfestival «Prima Vista» toob Tartusse ühe tuntuma rumeenia luuletaja Liliana Ursu, kelle poeesiat on võrreldud õitega kuristiku serval, kehastamas Transilvaania ülimalt meelelist, kaunist ja julma vaimu.

Tema klaaride, kergete ja täpsete luuletuste põhjas aimub traagilist, peadpööritavat tumedust. Mul on nende kurb aura, kes pärit / Ida-Euroopast, / otsekui ühest põrgust, juhatab ta sisse oma teise ingliskeelse raamatu «Elajal ratsutav ingel».

Kohtumiste galerii

Ceausescu režiimi all elanud, kannatanud ja vaikima sunnitud luuletaja on praeguseks pälvinud arvukaid stipendiume, preemiaid, olnud aastaid lektoriks Ameerikas ja esinenud paljudel festivalidel.

«Liliana Ursu on tantsijanna, valguse arheoloog – graatsiline, halastamatult kompromissitu, helde ja liigutav,» kirjutab tema kohta Tomaš Šalamun, maailmas sama tuntud – ja Eestis vist sama vähe tuntud – sloveeni luuletaja.

Ursu ei sarnane ühegi eesti luuletajaga; tema hääl eristub äratuntavana ka maailmapildis. Tema kujundid on lummavalt selged, omamoodi filmilikud – need kanduvad kaugele üle luuletuse piiride:

Mõnikord olen ma kirves

üksiku naise käes.

Teinekord maasikas

tema tee kõrval,

metsik ja magus.

Ursu luuletused on tulvil kummalisi inimesi; see on tõeline kohtumiste galerii. Nagu kaks mustlastüdrukut, rumeeniakeelsete nimedega Õun ja Virsik, kandmas ämbritäit vett oma õe Apelsini jaoks, kes tahab pesta oma imepikki juukseid.

Või Johannese poeg külmal pööningul, meeleheitlikult puhumas trompetit end üles poonud isa kõrval. Või roostekarva juustega tulekarva kleidis Dorothy, kes lausub: Kõik, mida puudutan, muutub kullaks, / siis hõbedaks, siis pisaraiks.

Või Beethoven, kes varjab end Sulinas Doonau ääres kaluriks maskeerununa ja vahel sõidab salaja koos Ursuga üle ookeani Malcolmi tänavale nr 5, et teritada ta pliiatseid, pühkida maalidelt tolmu ja üheskoos palvetada.

Või mees, kes püüab kommunistlikult kodumaalt pageda üle Doonau, eksib aga kaldaga, hõiskab tagasi Rumeenia rannikule jõudes: vabadus! ja ta lastakse maha.

Kõige sagedamini aga kohtab seal luuletajaid, üksildasi põlevaid, omamoodi maailma äraeksinud isiksusi, kes jätavad unustamatu mälujälje, samuti kirgastunud, selgeid ja lihtsaid pühamehi – ja muusikat, lõpmata palju muusikat.

Ursu on võrratu portreteerija, lihtsalt ja tabavalt jäädvustades ka raskesti sõnastatavat:

Linnas, mis oli, mu vend

taltsutas pühapäevi,

ja kui ta enam ei suutnud, kui enam ei suutnud,

ta kraapis küüntega varje

seinale.

Linnas, mis oli, olin ma

kellassepp,

mina olin see, kes vedas ta raudse keele nõrkevaist

tundidest läbi.

Liliana Ursu luule arengut on võrreldud teekonnaga maisusest transtsendentsusse; enamik tema luulest aga kannab märke mõlemast maailmast. Samasugune polaarsus, pinev võnkumine valitseb kodusolu, kohalolu – ja äraolu, eemalolu vahel.

Tema luule elab ühtaegu kirjanduslike kiirteede ristumiskohas ja täiesti ligipääsmatus üksikus mägionnis. Rännuigatsus tuikab ta veres, ometi tõdeb luuletaja: Rada, mida mööda ma rändan, / on noatera. / Ehk sellepärast / on taevas metsa taga / nüüd nii punane.

Selge pilguga tunnistaja

Liliana Ursul on ka väga lihtsalt tõlgitavaid ja universaalselt mõistetavaid tekste:

Naine pühib põrandat. Mees loeb lehte.

Naine peseb nõusid. Mees loeb lehte.

Naine nutab. Mees loeb lehte.

Naine kriiskab. Mees loeb

lehte.

Mees sureb. Naine loeb lehte.

Ameerika luuletaja Tess Gallagher, üks Ursu ammusi vahendajaid inglise keelde, kirjeldab oma esmamuljet Hispaania luulefestivalil, pärast Ceausescu režiimi varisemist: «Liliana Ursu hääl oli erakordselt naiselik, meeleline ja õrn. Temas polnud kübetki küünilisust; tema poliitiliselt tõene sõnum oma maa ja rahva saatusest oli ennekõike üldinimlik, selge pilguga tunnistaja oma.»

Samas ei saa jätta märkamata Ursu Transilvaania temperamenti – tumedat, keevalist hulljulgust, võimet sähvata teadvusse kiirgavaks ihutud terana lauseid, mis enam ei unune.

Kullassepp katsub hamba all münti,

nagu noor kiskja oma saaki.

(- - -)

Kas tuleb aeg, mil jumalad

katsuvad sind niisama?

Liliana Ursu esineb täna kell 16.30 TÜ raamatukogu kohvikus

---------------------------------------------

Liliana Ursu

• Rumeenia keeles on Ursult ilmunud kaheksa luulekogu.

• Esimene ingliskeelne kogu «The Sky Behind the Forest» ilmus 1997, tõlkijaiks Ursu ise koos Adam J. Sorkini ja Tess Gallagheriga, teos kandideeris kohe ka Oxfordi Weidenfeldi auhinnale.

• Ursu on olnud Louisville’i ülikooli külalisprofessor ja Bucknelli ülikooli Stadleri luulekeskuse poeet-resident.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles