Riigipea Nikita Hruštšovi elulugu kõlab nagu uskumatu sisuga romaan

Nikita Hruštšov paistis silma ootamatu käitumisega. Foto: Repro

William Taubmani üksikasjalik uurimus Hruštšovist ja tema ajast mõjub kui omamoodi metafoor lihtsast inimesest, kes võib kõikuda nii sinna kui tänna.

Susan Sontag (ja küllap mitte ainult tema) on täheldanud, et vaid pisike osa inimestest on enneolematult head või tõelised lurjused, ülejäänud kõiguvad nende äärmuste vahepeal – vastavalt olukorrale ja ikka ühes rütmis oma inimliku piiratusega... Hruštšov oli just sedasorti keskmine inimene – ta sattus hullude sündmuste keerisesse, hakates hiljem neid laineid ka ise tekitama, nii paremaid kui halvemaid...

Kui Nikita Hruštšov oli juba võimult kõrvaldatud, armastas ta istuda oma suvila aias ja lõket teha. Isegi vihmase ja tuulise ilmaga rebis ta võsast oksi ja süütas lõkke. Üksisilmi vahtis endine Nõukogude Liidu riigipea kustuvat tuld... Mida ta mõtles? Milline oli tema hinges meeleheite ja rahulolu vahekord?

Vastuoluline tegelane

Üks oli kindel – nagu põhjalik biograaf William Taubman välja uurinud on, igatses vananev Hruštšov surma. Ja ta tunnistas kirjanik Mihhail Šatrovile: «Kõige enam kahetsen ma verevalamist. Minu käed on küünarnukkideni verised.» (lk 603)

Nikita Sergejevitš Hruštšov oli vastuoluline mees – küll neljaklassilise haridusega, kuid kiire taibuga ja kaval. Osalt kompleksides oma väikese kasvu ja harimatuse pärast, teisalt joviaalne, energiline ja edasipürgiv. Osalt see, kes kritseldas nimede kõrvale: «Hukata!», teisalt see, kes valas siiraid pisaraid, kui inimesed Kiievi tänaval oma sõjakannatustest pihtisid.

Mees, kes lubas avaldada Solženitsõni «Üks päev Ivan Denissovitši elus», ent keelas Pasternaki «Doktor Živago» (üksildastel lõkkeõhtutel luges ta ka enda keelatud raamatu läbi ja leidis, et polekski pidanud seda ära keelama). Mees, kes ehitas Berliini müüri ja viis Vene raketid Kuubale, ent vabastas miljoneid Gulagi-vange.

Mees, kes oli kaasosaline Harkovi ja Kiievi lahinguid puudutanud valeotsustes, mis viis surma sadu tuhandeid sõdureid ja mida oleks saanud vältida, ent kes aitas kaasa Stalingradi võidule (kuigi oma mälestustes kirjutas ta enda rolli suuremaks, kui see tegelikult oli). Mees, kes üritas pärast sõda jalule aidata Ukraina majandust, kuid tema loodud süsteem tõi kaasa uue näljahäda.

Tõde paneb pika puuga

Nikita tee võimule oli segu juhusest, auahnusest ja sellest, et vastased teda viimse hetkeni alahindasid. Hruštšov taipas, et lihtsakoelise talumatsi mängimine aitab tal kriitilistel hetkedel Stalini õukonnas ellu jääda, ent teinekord oli ta talumats lihtsalt seepärast, et ta seda oligi.

«Ma pole niisugust meest kunagi enne kohanud,» ütles Hruštšovi kohta John F. Kennedy. «Ma rääkisin sellest, et tuumakonflikti puhul hukkub kümne minutiga 70 miljonit inimest, tema aga vaatas mulle otsa ja sõnas: «Mis siis!»» (lk 473).

Hruštšov ühtaegu nii imetles, kartis kui jälestas Stalinit. Isegi pärast oma kuulsat «salajast kõnet» 20. kongressil 1956. aastal pehmendas ta oma kommentaare Stalini kohta (et mahendada torme, mida kommunismi kuritegude paljastamine tekitas), hiljem väljendas jälle karmimat seisukohta.

Ka oma mälestustes kirjutab Hruštšov Stalinist vastuoluliselt.

Just vastuolud on need, millest biograaf Taubman üritab tõde leida: «Hruštšovi hämmastav segu pettustest ja enesepettustest (...) on omaette küsimus, millest on vaja aru saada.» (lk 107)

Rohkem kui kuuesajal leheküljel avab Taubman selle vastuolulise mehe elulaekaid – lapsepõlv vaeses Lõuna-Venemaa talupojahurtsikus, robustsed noorusaastad Donbassi tööstuspiirkonnas (vast raamatu ehedaim osa), parteirakukese esimesed võidud Moskvas; Ukraina periood; kolmekümnendad aastad, mis enamikule Nõukogude elanikest olid kõige rängemad, olid Hruštšovile kõige edukamad jne.

Olgugi et mitte nii värvikas ja pingerikas nagu samas Varraku sarjas ilmunud Sebag Montefiore «Stalin. Punase tsaari õukond», on Taubmani uurimus loetav kui uskumatu romaan – ja ikka sellesama aksioomiga: tõde paneb väljamõeldisele pika puuga.

Samamoodi nagu Hruštšov ise lajatas kingaga vastu ÜRO kõnepulti.

Raamat

William Taubman

«Hruštšov»

Sarjast «Inimene ja ajalugu»

Varrak 2006