Õuduskirjandus on ulme alaliik. Täpsemalt määratledes võib vahet teha realistlikel hirmulugudel (ingl k terror) ja fantastilistel õuduslugudel (ingl k horror).
Kirjandus: Õudukaid tuleb lugeda uskudes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahetegemine on keeruline ja tänamatu tegevus, sest sageli on sedasorti kirjanduse tegelased nihestunud psüühikaga isikud, kelle juhtumuste puhul ei seletata, kas juhtunu toimus reaalselt või kodaniku haiges teadvuses. Sedasorti segaduse klassikaliseks näiteks tooks Robert Blochi romaani «Psycho» (1959), kus lugeja teab raamatu jooksul, et tapab Norma Bates. Lõpuks selgub, et süüdi on vaimuhaige Norman Bates, kes maskeeris end oma surnud emaks, uskudes seega, et tappis hoopis ema.
Et õudust nautida, on vaja lugejal aktiivselt osaleda rohkem kui muu ulmega, sest skeptiline küünik näeb õuduses vaid seosetut jaburuste kogumit. Teisisõnu tuleks tondijuttu lugedes heas usus võtta veendumuseks, et tondid on olemas, tõestagu teaduslik maailmapilt mida tahes.
Õuduslugudel on sadade aastate jooksul välja kujunenud palju kaanoneid. Muust ilmast eraldatud tegevuspaik; kollidele vaid vihjatakse ega kirjeldata detailselt. Iga kaanon tekitab soovi kaanonit lõhkuda ning osalt seepärast toimuvad õuduslood kosmoses või kaugtulevikus ja on kõrgtehnoloogiaga miksitud õudus ja kollide üksikasjalikud kirjeldused.
Kaanonite lõhkumine pole postmodernse ajastu leid. Õuduskirjanduse klassik H. P. Lovecraft kirjutas juba 1930ndail kosmilistest kollidest ning õuduse teaduslikust uurimisest ja seletamisest. Ka armastas Lovecraft teostesse lükkida tundelisi lõike sellest, kui õudne on õudus. Kirjaniku austajad leiavad, et selline lähenemine on tore ja omanäoline... jäigema meelelaadiga kriitikud näevad selles Lovecrafti eksimusi. Tegelikult taandub kõik maitse-eelistustele.
Õuduskirjanduse olukord Eestis pole kõige hullem, aga võiks parem olla. Meil oli ajakiri Mardus, millest sai samanimeline almanahh ning millest nüüd on saanud antoloogiasari. Raul Sulbi on koostanud kaks tõlkevalikut «Sünged varjud» ning Indrek Hargla antoloogia «Õudne Eesti». Õudusraamatute tõlgetega on lood kehvemad. On ilmunud juhuslik valik klassikuid (Bram Stoker, Robert W. Chambers, Lovecraft, M. R. James) ja veel juhuslikum valik moodsaid autoreid (Stephen King, Anne Rice, Ira Levin, Dean Koontz). On väidetud, et eesti lugejale õudus ei meeldi... Kahtlustan, et tegu on toimetajate/kirjastajate maitse omapäraga. Piisab, kui vaadata, et kui väetilt esindub maakeeles esindatud Stephen King. Ei usu, et autor, kelle raamatud on müügihitid kogu maailmas, ei müüks Eestis.