Ka kõige sisutühjem ajaviide tekitab inimeses mõtteid. Enamjaolt on need mõtted eksistentsialistlikud: mitu tundi enda elust ma kaotasin seda raamatut lugedes (või filmi vaadates).
Detektiivanri topeltmandumine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal nähtud/loetud kriminullid on viinud mu mõtted järjekordselt anri allakäigule. Kriminaalanr on viimastel aastakümnetel teinud läbi väga hoogsa labastumisprotsessi ning seda suisa kahel põhjusel.
Esimene: räpasus
Esimeseks põhjuseks võib tuua räpasuse ehk teisisõnu reaalelulise kriminogeensuse ja raamatu-/filmisüeede segunemise. Avaldub see näilises dokumentaalsuses, kus filmi/telesaate puhul loetakse väärtuseks põhinemist reaalsetel sündmustel.
Samas annab iga vähegi mõtlemisvõimet omav isik endale aru, et reality show on kõigest dokumentaalsusele pretendeeriv ebaeluline lavastus ning ka n-ö reaalse elu faktidel põhinevatel filmidel/raamatutel ei ole sellesama reaalse eluga enam pistmist.
Kriminaallugudes on mõnusa meelelahutuse ja intellektuaalse mõistatuse asemel hoopis naturalistlik sõna ja/või pilt tegelastest, kelle pelk olemasolu määrib.
Nii polegi olulist vahet, kas vaadata näiteks kohalikku politseisaadet või mõnda uuemat ookeanitagust telesarja.
Samas tuleb tunnistada, et see räpasuse küsimus on paljuski siiski maitseküsimus, sest ka minu poolt kõrgelt hinnatud nn karmi koolkonna autorid Dashiell Hammett ja Raymond Chandler ei hoidnud ühiskonna kirjeldamisel musta värvi samuti kokku.
Kuid neil polnud see omaette eesmärk ning teostes esines alati vähemalt üks korralik inimene.
Teise põhjusena võiks nimetada juhuslikkust. Lahtiseletatuna tähendaks see, et kuritegu toimub kuidagi juhuslikult. Noh, et kõmmutab Bob püssiga huupi või äigab Vasja kangiga umbropsu.
Ma pole telesarja «CSI» eriti sagedane vaataja, kuid just selles sarjas olen korduvalt juhtunud osadele, kus toimub n-ö juhuslik kuritegu.
Teine: juhuslikkus
Suisa lugeja/vaataja petmiseks tuleb aga pidada teoseid, mille lõpuks selgub, et kuritegu polnudki. Oli vaid saatuslike kokkusattumuste ahel.
Hoole ja armastusega plaanitud ning kellavärgina teostatud kuritegu saab tänapäeval nautida ainult pätifilmides ja -raamatutes, kus elegantsed, hästilõhnastatud ja teravmeelsed tegelased end teostavad.
Ilmselt olen pisut vanamoodne, aga kuritegu siiski laip või pärani seifiuks, kuritegu peab saama karistuse ja ei tohi end ära tasuda.
Loomulikult võib kriminaalloos olla eespool mainitud räpasust ja juhuslikkust, aga pigem lisandina. Just seetõttu hindan kõrgelt Hercule Poirotd ja Nero Wolfei.
Tuju kohe helgemaks, kui meenutan, millist vaeva nägi Erle Stanley Gardner kuritegude väljamõtlemisel, või kui lahendamatud tunduvad John Dickson Carri nn lukustatud ruumi mõistatused.
Eks räpasuseihalus on mingis osas inimkonnas alati olnud, läbi aegade on olnud populaarsed kurjategijate mälestused või sensatsioonimaigulised uurimused, mis pajatavad verdtarretavaid üksikasju sari- kurikaelte elust. Ka kuriteo juhuslikkus või puudumine pole uus trend: juba Georges Simenon paistis sellega silma.
Mul on siiani meeles romaan «Kõrgusekartus», mille lõpus selgus, et kodanikku ei lükatudki rõdult alla, vaid läks purjuspäi ise rõdule turnima ja kukkus surnuks... peamiselt on meeles pettumus, mis mind lugemisjärgselt valdas.
Lugesin seda Pavel estakovi romaani ligi veerand sajandit tagasi. Kuid mulle meenub see siiani, kui kohtan olematu kuriteoga kriminaallugu.