Me tuleme lapsepõlvest, mis saadab meid lõpuni

Maimu Berg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ira Lemberi pikk elutee on olnud tulvil loomingut, seikluslike reise ja rikastavaid läbielamisi.
Ira Lemberi pikk elutee on olnud tulvil loomingut, seikluslike reise ja rikastavaid läbielamisi. Foto: Toomas Huik

Lapsik muidugi, aga ma ei väsi imestamast, et iga inimene siin maailmas on ise nägu, isegi kaksikutel, ka kõige identsematel, on tähelepanelikumal vaatlemisel hulgaliselt erinevusi.

Ei ole kahte täpselt ühesugust inimest nagu ei ole kahte täpselt ühesugust haigust. Ei ole kahte täpselt ühesugust saatust, kõigele saatusekaaslusele vaatamata.

Sestap on ikka huvitav võtta kätte raamatuid, milles on kirja pandud kellegi lugu nii, nagu see tema tagasivaatavale pilgule paistab ja viimased ajad on seda laadi lugemist, tänu elulugude kogumisele ja kogumikes avaldamisele ka lahkelt pakkunud.

Elujaatavad lood

Aga neid on ilmunud ka eri raamatutena erinevatelt autoritelt. Viimati olidki mitu sellist raamatut mu lugemislaual, kogumik «Sõja ajal kasvanud tüdrukud», Ira Lemberi «Kuldne kaleidoskoop» ja Erkki Tuomioja «Õrnroosa».

Kui juba värvide peale läks, siis õrnroosa raamat on muidugi klass omaette, aga rohelisekaanelist sõja aja tüdrukute lugu ja Lemberi sinisekaanelist meenutusköidet lähestikku lugedes lisaks veel Erika Auliku (punahall) mälestusteraamat «Viru tänav ja teised»: neist ning mitmetest muudestki noist aegadest kirjutavatest raamatutest saab lugeja juba päris tervikliku mulje sõjaeelsest, -aegsest ja -järgsestki Eestist.

Jah, nagu ei ole kahte ühte nägu inimest, ei ole ka identseid mälestusi ja on lausa kummaline, kuidas inimesed, kes ometi on läbi teinud täpselt samad sündmused, neid erinevalt kirjeldavad ja erinevaid detaile mäletavad.

Keegi Ira Lemberi tuttav mäletab teda kui inetut last, pildilt aga vaatab vastu ilmekas ja energiline tüdrukunägu, kaval muie suunurgas. Igatahes huvitavam tegelane kui üldistele ilukriteeriumidele vahest ehk rohkem vastavad igavalt «peente» näojoontega kaunitarid, päraniaetud silmades tühi pilk.

Ilmekaks, energiliseks ja parajalt muigavaks on Ira jäänud nii oma mälestusteraamatu kaante vahel kui ka päris elus endas. On ju selge, et Ira Lemberi vanusesse jõudnud inimene ei ole oma elu saanud elada leina ja kurbade sündmusteta, nendest on juttu «Kuldses kaleidoskoobiski», aga ometi on see optimistlik, elujaatav ja värskendavalt positiivne raamat.

Arvan, et Ira Lemberi optimism on pärit lapsepõlvest. Ei tahaks korrata triviaalsuseks muutunud fraasi, et me kõik oleme pärit lapsepõlvest, aga mis parata, kust siis mujalt?

Ja nende tüdrukute, Ira ja tema paljude eakaaslaste pikk iga, tugev tervis ja/või tahtejõud, rõõmsameelsus, oskus ja tahtmine oma vaimuvärskuse ja välimuse eest hoolitseda nagu ka empaatiavõime, terane pilk ja huumorimeel ongi pärit nende lapsepõlvest.

Lapsepõlvpiltidelt mäletan teisigi selliseid teraseid tüdrukuid – väikest tahtejõulist Ellenit (Niit), silmis trots ja arukus, kaugusse vaatavat nugissilmset Ainot (Pervik), leebelt unistavat Dagmarit (Normet).

Suvaline järjekord

Ira Lember on seekordsed meenutuslood koondanud ühtede kaante vahele näiliselt suvalises järjekorras – ise võrdleb ta seda piltide väljavõtmisega segamini fotokarbist. Siinkirjutaja fotokarbid ongi alati olnud lootusetult segi ja küllap ka sellepärast raamatu ülesehitus ei häirinud.

Lapsepõlve kujutavad jutud tundusid mulle huvitavamad, nii et jätsin need teadlikult lõpupoole. Ja kaleidoskoop oli kunagi minugi unistuste lelu, mida mulle kuidagi ei ostetud.

Sest emal oli meeles oma pettumus, kui katki tehtud kaleidoskoobist (eks ikka, et uurida, kui ilus see kõik seal sees veel «päriselt» on) jäid talle ja õestele pihku vaid mõned ebamäärased värvilised klaasikillud.

Oma esimese kaleidoskoobi sain alles ülikooli ajal, kursusekaaslaselt jõulukingiks.

Südameharidus tähtsaim

Omaette lõigu Ira Lemberi raamatus moodustavad lisaks erinevatele lapsepõlvemälestustele reisijutud, teekonnad on Lemberi viinud päris kaugetesse ja eksootilistessegi paikadesse.

Aga imelik küll, kas teatud nostalgiast või olukorra nõukalikust sürrist tingituna, reisimuljetest jäi prevaleerima jutt «Valel ajal vales kohas».

Lemberite perekonna reisist Odessasse pidi kujunema suurejooneline seiklus Musta mere kuurortlinnades, sai aga masendav konutamine Odessa hotellitoa karantiinis, kuskil sealsamas akna taga aga «möllamas» kardetav koolera.

Ira Lemberi raamat meenutas taas kord – missuguseid aegu küll Eesti inimesed vähem kui sajandiga läbi pole elanud! Korrastatusest ja turvalisusest ebakindlusse ja anarhiasse, anarhiast absurdi, ülimast ordnungist meeleheitele ajavasse sumatohhasse.

Tõepoolest, ilma huumorimeeleta oleks meie rahvas vist juba ammu välja surnud.

Aga vähemalt sama palju kui huumorimeelt oleks eestlastele ikka ja jälle tarvis head kasvatust, perekonna n-ö kohalolekut.

Niisamuti vanemate suunavat kätt, perekonnasisest ühtehoidvat ja üksteist toetavat õhkkonda, kooli nõudlikku ja vaimuharidusele lisaks ka südameharidust pakkuvat toetust, suurt üldist rahvusliku ühtsuse tunnet.

Just seda kõike, mida õhkub Ira Lemberi nendest mälestustest, mis jäävad lapsepõlve ja varasesse neiuikka.

Raamat

Ira Lember

«Kuldne kaleidoskoop».

Canopus, 2006

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles