Sada aastat on alles algus. Nii kõlab Eesti teatri aastat reklaamiv lause. Tähendama peaks see siis seda, et kõik on veel ees... Sellise tasemega? Kahtlen.
«Koidula» ajab nutu peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näinud Emajõe suveteatri «Koidulat», sai see lause minule uue tähenduse, ja mitte just meeldiva. Nagu poleks eesti teatris saja aasta jooksul midagi muutunud. Kõik näis väga algeline, alguses olevat. Ei mingit lavastajakontseptsiooni, ei mingit arvestatavat teksti, ei mingeid rolle.
Näitlejate kohta eraldi ei hakkagi ma midagi ütlema, sest miks neid üldse kõnealusel juhul kriitikaga kiusata, nad pole süüdi, kui lavastaja pole neid, välja arvatud portsu klieede kasutamine, vist kuidagi suunanud. Ka lavakujundus oli igav. Lihtne, aga põhjendamata.
Ei see ega teine
No mitte midagi ei olnud «Koidulas», mida võiks heas mõttes esile tõsta. Aga milline pretensioon? Eesti teatri aasta suursündmus... Väga kurb oli etendust vaadata, ja aina kurvemaks läks. Kaasa ei saanud elada tegelastele ega sündmustele, vaid eesti teatri väga viletsale olukorrale.
Pole ruumi siinkohal lahkama hakata suuri küsimusi, kellele ja miks on tänapäeval teater Eestis üldse (kuigi seda lahti mõtestama peaks kindlasti, see oleks lausa kohustuslik), kuid püüaksin leida vastuse, et kellele ja miks «Koidula»? Ja vastus ei ole «miks mitte».
Loomulikult on oluline pärast sadat aastat eesti teatris pöörduda tagasi ja heita pilk minevikku, tuletada meelde lätteid, kust sai alguse meie teater ja rahvuslus, kuid miks teha seda pealiskaudselt, justkui «linnukese» kirja saamiseks.
Dvinjaninovi lavastus polnud ei vaimukas, fantaasiaküllane, nagu reklaamis mainitud, ega ka tõsine, rahvusromantiline. Ei see ega teine. Hoopis vahepealne ja leige. Isamaalisi laule, labaseid nalju ja seebiooperlikke tundestseene pikiti üksteise otsa.
Odav!
Koidula oli suhteliselt kerglane naisterahvas, keda kõik ärkamisaegsed suurmehed himustasid, Kreutzwald oli lihtsalt perversne vanamees, kes hulkus maskiga mööda Tartut ja ajas Koidulale pargipingil mesijuttu, Jakobson oli täielik veidrik jne. Ärkamisaeg, emakeelse teatri sünd, laulupidu kõik oli hale palagan?
Siin ei päästa ka lavastuse lõpus kõlav lause, et tegelikult see kõik ei olnud nii, nagu me siin näitasime. Ma ei väida, et nalja ei või teha. Vastupidi, võib, aga siis ka vaimukalt ja nii, et publik võiks tunda äratundmisrõõmu, irooniat, kuid samas jääks alles ka tunne, et on uhke olla sellise ajaloo ja teatriga rahvas. Väga nõutuks teeb. Kivirähki/Mäeotsa «Teatriparadiis» on «Koidula» kõrval lausa pärl.
Oleks olnud palju võimalusi ärkamisaja teema puhul, kuidas publikut köita ja mängu haarata. Miks ei oleks võinud seesama publik olla näiteks Vanemuise selts, kes otsustab Eesti esimese laulupeo toimumise, miks ei võinuks seesama publik olla näiteks laulukoor, kes laulupeol esineb. Vaatajaga ei loodud mingit kontakti.
Samas, kui siseneda Jaama tänava parki, kus lavastust mängitakse, põlevad värvilised elektripirnid, pakutakse krõpsu, limonaadi ja õlut... kuidagi odav tundub see kõik. Publikut alavääristatakse, tahetakse odavalt kosida. Väga kurb. Kas siis muud moodi üldse enam ei saa?
Nägin Baltoscandalil Soome teatri Houkka Bros esietendust «Lapsia, lintuja ja kukkasia», kus ei kardetud võtta aega, et luua publikuga kontakt.
Vaatajatega suheldi, pakuti kohvi, veini, räägiti lugusid ning seda tehti ausalt, mitte möödaminnes. Toimus tõeline kohtumine lavalolijate ja vaatajate vahel, mida teatris nii harva näha ja tunda saab.
Pärast «Koidula» esietenduse aplausi, mis polnud väga meeletu, toimus rituaal, kus Koidula andis teatritule Rändteatrile, kes juulis ja augustis mööda Eestit rändab. Andres Dvinjaninov ütles «kuldsed sõnad»: teatrituli ei kustu iial... No andke andeks. Ma väga loodan, et klieesadu lõpeb. Ja sõnade taga on tegu.
Kellele ja milleks?
Jaama tänava pargist lahkudes mõtlesin, et pean kohe vaatama vähemalt kolme head filmi ja lugema läbi vähemalt kaks head raamatut, et nähtust kiiremini üle saada. Eesti teatri aasta on poole peal.
Äkki tuleb ka mõni suursündmus... Kui see aasta läbi saab, võiks ehk mõned teatriinimesed puhkust võtta ja mõelda, miks ja kellele teatrit tehakse? Võiks vaikset viisi tähistada ka mitte-eesti-teatri-aastat.
Suvelavastus
«Koidula»
Tekst Urmas Lennuk, lavastaja Andres Dvinjaninov, kujundus Iir Hermeliin
Nimiosas Elina Reinold
Emajõe suveteatri esietendus 29. juunil Tartus Jaama 14 pargis